Sisukord
Paberleht
Postimees

Andres Laiapea: kas inimeste nimetamine mustanahaliseks on viisakas?

4 min lugemist
Andres Laiapea FOTO: Erakogu

EESTIS ON viimastel kuudel esile kerkinud kaks teemat, mille kohta näib olevat lausa kohustuslik midagi arvata: Eia ­Uusi romaan «Tüdrukune» ning Ameerika Ühendriikides lahvatanud ja sealt mujalegi levinud meeleavaldustest hoogu saanud poleemika rassismi/antirassismi üle. Et mina ei ole nimetatud romaani lugenud, keskendun teisele teemale.

9. juuni Sakalas avaldatud patukahetsuskirjas «Meie varjatud rassistid» kuulutas kirjanik Sass Henno, et põrgus on reserveeritud eraldi koht neile, kes säilitavad nii-öelda neutraalsuse või keelduvad võtmast seisukohta sellistel moraalset otsust nõudvatel aegadel, mis on nüüd justkui kätte jõudnud. Tema arvates ei ole rassism sugugi keeruline teema, kui inimene ise just rassist ei ole. Henno tunnistas, et on ise seda olnud, aga tahab muutuda normaalsemaks. Mina ei saa seda enda kohta öelda, nii et saan sel teemal arutleda rahulikumalt – tundmata mingit vajadust tõestada, et ma ei ole rassist.

MINU ARVATES on (ebateadlik) rassism, kui minna sellest rääkides veidi sügavamale kulunud loosungitega vehkimisest, väga keeruline teema. Alustada tuleb seejuures muidugi sõnadest, mida kasutatakse inimeste kirjeldamiseks. Ingliskeelse kultuuriruumi mõjul on Eestis läinud moodi pidada halvaks tooniks sõna «neeger» kasutamist. Poliitiliselt korrektne on eelistada sellele sõnu «must», «mustanahaline», «mittevalge», «afroameeriklane». Kas need on aga ka tegelikult neutraalsemad (mitterassistlikumad) kui «neeger», sellele ei näi kriitikud palju mõtlevat, kuigi võiksid seda teha.

Sünonüümisõnastikku uurides võib igaüks kerge vaevaga veenduda, et «mustaga» tähenduselt sarnased sõnad on eesti keeles «määrdunud», «võidunud», «räpane», «kasimata», «kõntsane», «siivutu», «rüve», «sopane», «saastane». Ingliskeelsel sõnal black selliseid kõrvaltähendusi ei ole. Meie «mustale» vastab seal selles mõttes pigem dirty. Seega pole «mustanahaline» kaugeltki nii neutraalne sõna nagu black, mille vastena meil seda sageli kasutatakse. Usun, et enamasti ei tehta seda halva tagamõttega, sellegipoolest on tegemist sõnaga, mille kasutamise kohta saab kõnealuses kontekstis öelda peenelt intellektuaalitsedes «struktuurne rassism keele tasandil».

SARNANE ON ju lugu sõnaga «mustlane». Eesti keele instituudi (EKI) tolleaegne direktor Urmas Sutrop ütles 2013. aastal Eesti Päevalehele, et see oli küll algul halvustava alatooniga, kuid on muutunud hiljem neutraalseks. Praegu soovitab EKI keeletoimkond kasutada rööpnimetusena siiski sõna «roma», mida eelistavad Eestis ka paljud nimetatud rahvakillu esindajad ise. Inimõiguste instituut on soovitanud «mustlase» kasutamisest hoiduda nii ajakirjanduses kui igapäevakõnes. Samas ei ole isegi kõik inimõiguslased meil seda soovitust alati järginud.

Alles eelmisel aastal valmis Eesti inimõiguste keskusel koostöös Kesk-Euroopa Ülikooliga kolm Euroopa Komisjoni rahastatud seirearuannet riikliku romasid puudutava integratsioonistrateegia rakendamise kohta Eestis ning selles oli juttu ka sõnast «mustlane». Ja selle sõna kasutajaid leidub nendegi hulgas, kelle kohta seda kasutatakse, sest harjumuse jõud on suur.

KEEL MUIDUGI aina areneb. Nõukogude ajal nimetati eesti tänavakeeles mustaks (ei saa kuidagi väita, et see oli positiivne või täiesti neutraalne sõna) kaukaaslast, aga tänapäeva noorte kõnepruugis on «kaukaaslane» hakanud tähendama (ingliskeelse caucasian mõjul) heleda nahavärviga ehk valget inimest.

Fakt on see, et inimesed võivad tajuda sõnade tähendust väga erinevalt: mis ühe silmis neutraalne, see teisele rassistlik. Mina isiklikult kaldun n-sõna koha pealt nõustuma Jaan Kaplinskiga, kes märkis 2008. aasta 8. juuli Eesti Päevalehe artiklis «Konservatiivid, liberaalid ja keel», et «inglise negro pole seda, mis eesti «neeger». On päris pentsik, et meie keeles üpris kahemõtteliselt-halvustavalt kõlavat «mustanahalist» (black-skinned? dirty-skinned?) kasutatakse viisakama sõnana «neegri» asemel. Usun, et iga aafriklane või neeger saaks asjast aru, kui talle seda seletada. Olen ise asja selgeks rääkinud Nigeeria kirjaniku Wole Soyinkaga, kes on niisuguse poliitilise korrektsuse äge kriitik.» Soyinka oli esimene aafriklane, kes võitis Nobeli kirjanduspreemia. Ta on muu hulgas tuntud selle poolest, et on kritiseerinud rõhuvaid režiime sõltumata nende juhtide ja toetajate nahavärvist.

Tegelikult on ka ingliskeelsete sõnade puhul lugu keerulisem, kui esmapilgul paistab. Ei saa vaielda selle üle, et algusest peale on halvustav tähendus olnud sõnal nigger, mis võeti kasutusele USA lõunaosariikides, kuid rahvusvahelisem negro (tuleb ladinakeelsest sõnast niger, mis tähendab musta värvi) oli ka ameeriklaste kõnepruugis pikalt tavaline, neutraalne sõna. Negatiivse varjundi omandas see suuresti viimase poole sajandi jooksul. Varem kasutasid seda, sealhulgas enese määratlemisel, ka niisugused inimesed nagu Frederick Douglass, Ida B. Wells ja Martin ­Luther King. Kuidas tõlkida nende sõnavõtte meie tänapäeva keelde, kui n-sõna enam kasutada ei kõlba?

INGLISKEELSEST kultuuriruumist ülevõetuna on hakanud eesti keeles levima ka «mittevalge» ja «afroameeriklane», aga needki sõnad ei ole paremad kui «must». Ühel juhul on tegemist teiste määratlemisega enda nahavärvi kaudu (mina/mittemina), mis rõhutab rassilist ­segregatsiooni (valge/mittevalge). Teist saab kasutada ainult nende kohta, kes on ameeriklased ja peavad ühtlasi väga oluliseks, et nende juured asuvad kusagil Aafrikas, kust on teatavasti pärit kogu inimkond. Leidub siiski palju inimesi, kes sellist päritolu rõhutamist enda juures meeldivaks ei pea, sest neid ennast ei pruugi Aafrikaga siduda sisuliselt miski. «Afroeurooplase» ja «afroeestlase» ongi meil ju juba kasutusele võtnud tegelased, kes sooviksid nähtavasti saata sellised inimesed ära Aafrikasse. Kas need sõnad on nüüd siis eesti keeles tõesti paremad kui «neeger»?

ANGLOAMEERIKA kultuuri mõjul on n-sõna muutunudki Eestis juba suuresti tabusõnaks, mida ei kasuta enam isegi paljud rassistid (selle asemel teevad nad oma arengutasemele vastavaid nalju tugeva päevituse teemal). Selles mõttes murdis Sass Henno sisse üsna lahtisest uksest. Sõnadest olulisem on aga lõpuks tähendus, mida need kannavad.

Minu arvates ei ole «must», «mittevalge» ja «afroameeriklane» selle poolest küll kuidagi paremad «neegrist», mis võinuks püsida eesti keeles tavalise, aktsepteeritud sõnana, nagu on «negro» Brasiilias ja mitmes teises Ladina-Ameerika riigis. Pigem võib neid sõnu pidada hoopis vähem neutraalseks. Seda võiksid endale teadvustada ka inimesed, kes on kuulutanud n-sõna kasutamise Eestis rassistlikuks.

Seotud lood
01.07.2020 03.07.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto