Elame projektimaailmas, kus heade mõtete elluviimiseks kulutatakse kõigepealt palju energiat sellele, et esitada mõnele fondile rahataotlus. Kõlavad sõnad «projekt» ja «programm» võivad tavainimestele küll hirmu peale ajada, kuid kui järele mõelda, siis paljud asjad tänapäeval ainult nende abil sünnivadki.
Mõnes mõttes on see süsteem hea, sest avatud taotlusvoorudes saavad osaleda ka uustulnukad, kellel on südikust midagi omapärast ette võtta. Järjepidevalt projektide najal töötada on paraku raske, sest iial ei tea, millal rahastus võib katkeda.
Viimasel ajal olen sattunud tunnistama mitut algatust, mis on otsustatud ellu viia projektirahade (mitte)saamisest hoolimata. Need südamest tulnud ideed lükatakse käima tasu saamata või alternatiivseid võimalusi otsides. Naljatamisi hüütakse neid õhinapõhisteks ettevõtmisteks.
Mulle tundub, et õhinapõhiselt alanud asjad on sageli väga õiged. Heast mõttest ei tasu ju loobuda ainuüksi seepärast, et projektile kohe raha ei antud. Alati tasub mõelda, kas ei leidu idee elluviimiseks teisigi võimalusi.