/nginx/o/2020/06/30/13181058t1h8af4.jpg)
VIIMASTEL PÄEVADEL on kütnud kirgi küsimus, kas Viljandi mõisa ehk praegu südalinnas valmiva hotelli ees olev represseeritute mälestusmärk peaks jääma oma kohale või mitte. See pole pelgalt linnakujunduslik küsimus. Arvesse peab võtma ka mälestuskivi saamislugu ning seda, mida see sümboliseerib.
Saatsime Viljandi linnavolikogu Sotsiaaldemokraatliku Erakonna saadikurühmaga reede, 26. juuni hommikul linnavalitsusele ja linnavolikogu esimehele avaliku pöördumise, milles üheksa saadikurühma liiget kutsuvad linnavalitsust üles loobuma mälestuskivi asukoha muutmise plaanist. Argumente on meie hinnangul kolm ning kahte neist mainis ka Jaak Allik teisipäeva, 30. juuni Sakalas. Kindluse mõttes kordan need üle.
ESITEKS ON mälestuskivi praegune asupaik Viljandi mõisa ees läbi mõeldud, mitte juhuslik. Nimelt sai paljude represseeritute ränk teekond alguse just sealt kunagisest mõisast. Teiseks tasub tähele panna, millal sai mälestuskivi avatud. Avamine toimus enne Eesti vabanemist Nõukogude Liidu koosseisust 1991. aasta 14. juunil, mistõttu on see kivi omamoodi märk Eesti iseseisvuse taastamisest. Mitut ajaloolist sündmust sümboliseeriv kivi väärib kohta linna südames, eriti veel nüüd, kui pillipargiks ristitud ala pärast nõndanimetatud parteimaja lammutamist avaneb.
Kolmas ja ehk kõige kõnekam asupaiga säilitamise argument on see, et Viljandi Memento ühendus, mis ühendab kommunistliku okupatsioonivõimu repressioonide all kannatanuid, on selle muutmise vastu. Arvestades ühenduse liikmete isiklikku sidet sündmustega, mida kivi sümboliseerib, oleks mõeldamatu nende tahte vastu astuda.
KIVI TEISALDAMISE idee toetajate ring on mõneti ebaselge. Volikogule (vähemasti mitte opositsioonile) pole jõudnud ühtegi teadet selle kohta, et linnavalitsuses on selline mõte tekkinud. Kui lugeda laupäevases, 27. juuni Sakalas ilmunud artiklit «Represseeritud nõuavad oma kivi rahulejätmist», tuleb välja, et linnavalitsusest on Memento ühenduse liikmetega suhelnud linnakunstnik Kristi Kangilaski. Linnavalitsus pole väidetavalt seda küsimust arutanud. Vähemasti viitab sellele linnavalitsuse liikme Gert Elmaste 26. juunil sotsiaalmeedias öeldu, et tema pole sellest teemast midagi kuulnud. Samas on raske uskuda, et mälestuskivi asupaiga muutmise küsimuses liiguksid kirjad ameti juhataja, vastava poole abilinnapea või linnapea teadmata.
Sotsiaalmeedias on linnakunstnik kerkinud küsimuse tausta veidi selgitanud, mille eest oleme saadikurühmaga talle tänulikud. Samal ajal on linnapea Madis Timpson jäänud oma kommentaarides napisõnaliseks ja nimetanud opositsiooni avaldust poliitilise punkti teenimise püüdluseks. Miks linnapea ei soovi teemat sisuliselt kommenteerida, ei oska ma öelda, aga ma loodan, et ta on siiski valmis seda tegema.
27. JUUNI UUDISLOOST selgub, et üks mälestuskivi teisaldamise pooldajaid on Viljandi muuseumi direktor Jaak Pihlak, kes kuulub linnavolikogus Isamaa saadikurühma. Väidetavalt on ta isegi pidanud läbirääkimisi Viljandi Jaani koguduse õpetaja Marko Tiitusega, et viia mälestuskivi koguduse territooriumile. Kes Jaak Pihlakule selleks volitused andis, pole selge. Volikogu pole seda igal juhul teinud.
Artiklis seisab, et Pihlaku arvates võiks mälestuskivi asukohta muuta, sest ümbrus on muutumas. Jah, on küll, kuid ei selgu, mille poolest mälestuskivi sellesse keskkonda ei sobiks. Muuseumi direktori mainitud lauluväljak ja Laidoneri ratsamonument on olnud mälestuskivi kõrval vastavalt 1991. ja 2004. aastast. Senimaani pole need kivi seganud, miks siis nüüd peaksid segama? Mis puudutab avatavat hotelli, siis nagu viitab ka Jaak Allik, jääb see maja pärast restaureerimist ikka sellekssamaks Viljandi mõisamajaks, mille pärast mälestuskivi sai just sinna paigutatud.
Niipalju on kivi nihutamise pooldajate sõnu vahendatud, et kui keskväljaku äärde rajataks ka vabadussõja monument, muutuks eksponeeritav ajalootelg liiga tihedaks. Mida aga selle all mõeldakse?
Minu meelest on ehk isegi vastupidi: ajalootelg muutuks terviklikumaks, sest tekiks mõtteline liin iseseisvumise, okupatsiooniaja ja iseseisvuse taastamise vahel, millest viimati mainitut sümboliseerib ka napilt kaks aastat tagasi avatud Rahvarinde mälestuskivi. Veelgi enam: sellise ansambli teke südalinna aitaks ka nooremate linnakodanike jaoks esile tõsta meie riigi teed iseseisvuse taastamiseni.
Väljakäidud idee viia kivi Jaani kiriku territooriumile ei tundu mulle põhjendatud, olgugi et see on praegusele asupaigale lähedal.
Esiteks jääb mulle mõistetamatuks, mille poolest on kivi nihutamine sadakond meetrit, kiriku külje alla linnakujunduslikult sobilikum kui praegune lahendus, mis on kunagi läbi mõeldud.
Teiseks on tegu siiski eramaaga. Tartust on ette näidata juhtum, kuidas stalinismiohvrite monument «Rukkilill» tuli algsest asukohast ümber paigutada, sest linn ja uus maaomanik ei jõudnud kokkuleppele. Viljandi Jaani koguduse juhatus on näidanud seni üles koostöötahet linnaga, aga fakt on, et eramaale monumendi püstitamine suurendaks võimalike ebakõlade riski.
PEAN TÕDEMA, et esitatud argumentide põhjal jääb ebaselgeks, miks on vaja mälestuskivi asupaika muuta. Samavõrd arusaamatuks jääb, miks ei ole seda teemat peetud volikoguga ja osa linnavalitsuse liikmetega arutamise vääriliseks. Loomulikult on linna juhtimises palju selliseid küsimusi, mille lahendamiseks ei pea tingimata kõiki rahvasaadikuid kokku kutsuma. Samasse kategooriasse ei kuulu aga mälestuskivi ümberpaigutamine, sest see pole pelgalt linnakujunduslik küsimus. Mälestuskivi teenib ajaloolise mälu säilitamise eesmärki ning kõneleb lugu, mis on puudutanud paljusid perekondi. Ainuüksi seepärast vääriks idee läbiarutamist linnavolikogu komisjonides, kui sellega üldse soovitakse edasi minna.
Olen kindel, et mõte kivi ümber paigutada sündis parimas tahtmises, kuid alused selleks sammuks tunduvad puudulikud. Praegu on mälestuskivi oma algses asupaigas ja sealjuures linnale kuuluval maal. Loodan, et nii see ka jääb. Kui aga teisaldamisidee algatajad peavad oluliseks seda teemat päevakorral hoida, peavad diskussioon ja otsustusprotsess olema avalikud ja läbipaistvad.