Südamearst Jaan Eha ei kavatse jätta tööd, mida armastab

Kuidas südamearst Jaan Eha end seitsmekümnesena tunneb? Ta vastab, et umbes samamoodi nagu 20 aastat tagasi. «Mingit olulist vahet ei tunneta,» kinnitab ta. Foto: Sille Annuk

12. juunil seitsmekümneseks saanud südamearst Jaan Eha peab kõige tähtsamaks inimesi enda ümber. Alates emast-isast lapsepõlves ning pere praegustest liikmetest kuni õpetajate ja töökaaslasteni, kes eri aegadel ta kõrval on olnud. «Kõik on tänu neile tulnud või nendest mõjutatud,» sõnab ta. «Aga eks endal on tulnud ka päris palju tööd teha.»

Professor Jaan Eha, te olete Viljandi poiss. Olete näide sellest, kuidas ühes väikses linnas kasvab suure ambitsiooniga mees: olete Tartu ülikooli kliinikumi südamekliiniku juht, Tartu ülikooli professor, akadeemik ja Tartu aukodanik ning teid on veel mitmel puhul tunnustatud. Miks te arstiks tahtsite saada?

Tegelikult mõtlesin ma juristiks hakkamise peale. Võib-olla seegi amet oleks mulle hästi istunud. Aga kuna meie kõrvalkorteris elas juristiharidusega miilits, siis mu isa küsis nagu muuseas, et kas ma tahan tulevikus selle natuke napsise miilitsa moodi olla. See küsimus aitas mu valikut lihtsustada. Ning ma tulin arstiks õppima.

Arvan, et tegin õige valiku. Ka viimaste kuude kriis on näidanud kõigile, millised ametid on sellised, ilma milleta üks riik toime ei tule.