VILJANDI linnavalitsuses tekkinud idee teisaldada mõisapargis asuv kommunismiohvrite mälestuskivi on vallandanud poleemika. Usun, et linnakunstnik ja linnapea kui noorema põlvkonna inimesed võivad kivile oma parimas usus uut asupaika otsida. Üllatab aga, et ka Viljandi muuseumi direktor Jaak Pihlak ei paista mäletavat, miks see kivi just seal seisab, ning on agaralt lülitunud teisaldamisaktsiooni. Loomulikult võib repressioonide ohvreid mälestada ka kalmistul või kirikuaias. Viljandi kivi osutab aga ühtlasi majale, kust arreteeritute ja küüditatute teekond kas otse või mõtteliselt alguse sai.
Jaak Allik: mälestuskivi on ainuõiges kohas
VEEL ENAM, see paigaldati sinna 14. juunil 1991, kui selles majas tegutses Eesti NSV Riikliku Julgeolekukomitee (KGB) Viljandi rajooni osakond, kes oli represseerimised korraldanud NKVD/MGB õigusjärglane. Viljandimaa Memento tollane juht Ants Salum tegi mulle austava ettepaneku mälestusmärgi avamisel kõneleda, ma mäletan arutelusid kivi asupaiga valiku ümber ning väidan, et just see tõik sai kohavalikul otsustavaks. Viljandi kivi oli kogu Nõukogude Liidus (kuhu Eesti siis veel kuulus) esimene mälestusmärk, mis paigutati otse kunagiste represseerijate ukse ette, ja tol ajal vajas selline otsus mehisust.
Ajalooratas pöörles kiiresti ja mõned kuud hiljem tõmmati Moskvas maha esitšekist Feliks Dzeržinski mälestussammas kurikuulsa Lubjanka maja ees. Ka sinna paigutati mälestuskivi selle asutuse miljonitele ohvritele.
VÕIME UHKED olla, et Viljandis jõuti sellisele mõttele varem. Ning just seepärast saab Viljandi mälestuskivi asuda seal ja ainult seal, kus see praegu asub.
Viljandi mõisahoone on lõpuks saamas uue sisu ning endiste aegade miilitsa- ja julgeolekumaja rekonstrueeritakse hotelliks.
Selle omanik on Viktor Siilats, kes on sündinud 1955. aastal Tomskis küüditatute perekonnas. Ja kuigi talle nüüd kuuluva mõisahoone ees seisev kivi asub linna maal, olen kindel, et ka temal pole midagi selle vastu, et maja ees on mälestusmärk, mis meenutab tema vanemate kannatusi.