Heino Laiapea: represseeritute mälestuskivi peab jääma oma kohale

Represseeritute mälestuskivi asub Viljandi mõisapargis kahe suure ehitustöö vahel. Foto: Marko Suurmägi

VILJANDI MEMENTO ühenduse algatusel 14. juunil 1991 Viljandi mõisaparki paigaldatud represseeritute mälestuskivi juurde kogunetakse igal aastal tähtpäevadel, et meenutada olnut. Mälestusüritustele järgneb tavaliselt jumalateenistus sealsamas lähedal Jaani kirikus.

Ühenduse juhatuse esimehe Ene Juuriku eestvedamisel on aastaid tähtpäevade puhul peale represseeritute kivi juurde kutsutud noorkotkad ja kodutütred ning linnavalitsuse esindajad. Kõne peab kirikuõpetaja. Nii oli ka seekord. Viljandi linnapea, volikogu esimees ja muuseumi direktor kõnelesid 14. juunil küüditamise mäletamise vajadusest. Seda ootamatum oli järgmisel päeval Viljandi linnakunstnikult Kristi Kangilaskilt Ene Juurikule tulnud teade, et represseeritute mälestuskivi ei sobi senisesse asukohta ja on kavas teisaldada Metsakalmistule. 16. juunil saabus linnakunstnikult kiri, milles teatati kivi teisaldamisest Metsakalmistule kindlas kõneviisis. Represseeritutele on selline neid kaasamata tehtud plaan vastuvõetamatu.

LAULULAVA TAGUMISEST nurgast kümne meetri kaugusel on Viljandi mõisa kalmistule maetute mälestuskivi. Pärimusmuusika aida lähedal on Johan Laidoneri ratsamonument. Sellest omakorda kümne meetri kaugusel Viljandimaa muinsuskaitse ühenduse 25. tegevusaasta puhul istutatud harilik pihlakas.

Väikesel maa-alal paikneb hulgaliselt eri ajastute tähiseid. Miks ei sobi represseeritute kivi enam sellesse komplekti?

22. juunil arutas Memento juhatus linnavalitsusest saadud informatsiooni ja otsustas, et mälestuskivi peab jääma oma kohale. Ühendus saatis linnakunstnikule kirja, milles avaldas selge seisukoha koos põhjendustega, miks ei saa kivi teisaldamise ettepanekuga nõustuda.

2018. AASTAL lauluväljaku serval avatud Rahvarinde mälestusmärk, Viljandimaa represseeritute kivi ja kavandatav vabadussammas moodustavad ühtse ajaloolise telje. Pärimusmuusika aida, lauluväljaku ja tulevikus mõisa peahoones paikneva hotelli külastajatele on represseeritute mälestuskivi üks osa riigi ajaloost. Mälestuskivi ei jää ka kuidagi ette käimasolevatele ehitustöödele.

«On kahetsusväärne, et Te ei küsinud enne teisaldamiskavaga väljatulekut kivi paigaldajate arvamust ega tutvunud ajalooga. Memento Viljandi Ühenduse juhatus loodab, et Teie plaan on esialgne ning pole leidnud ja ei leia linnavalitsuse ja volikogu heakskiitu,» seisab juhatuse kirjas linnavalitsusele. «Unustagu ära selline mõte,» sõnas Viljandi represseeritute klubi esimees Harry Erm, kuulnud kivi teisaldamise kavast.

Mälestuskivi kujundajale ­Aate-Heli Õunale tuli linnavalitsuse plaan samuti halva üllatusena. «1991. aastal arutati linnavalitsuse ja ettevõtmise algatajatega põhjalikult läbi nii asukoht kui kujundus. See sobis kõigile. Ühte kohta istutatut ei kõlba niiviisi lõhkuda,» rääkis ta.

Represseeritute mälestuskivi jaoks 1991. aastal raha kogumist juhtinud Uno Kõresaar meenutas, et kogunenud 12 500 rublast ligi poole andis Karksi kolhoos. «Toetas ka maavalitsus tollase maavanema Rein Triisaga. Nüüd mälestuskivi kalmistule viia pole õige eetiliselt, psühholoogiliselt ega moraalselt,» võttis ta oma arvamuse kokku.

MINA EI USU, et ükski kolmest tänavusel mälestuspäeval sõnavõtnud mehest ei teadnud samal ajal linnakunstniku kavast kivi teisaldada. Oleks võinud siis kokkutulnutele otse välja öelda, et järgmisel korral kohtume Metsakalmistul. Kui varem represseeriti inimesi, siis nüüd on järg jõudnud kivideni. Kõige kujukam näide on pärit juba 1999. aastast. Majandusüliõpilane Siim Kabrits tuli mõttele eemaldada Nuuda maaparandusobjekti tähistavalt kivilt metallplaat, asendada see Balti keti 10. aastapäeva sildiga ja viia kivi Lillisse. Helgi Kaldma kirjutas sellest Sakalasse (26. august, 1999) loo «Balti keti kivi kütab kirgi.»

Siim Kabritsa ja Viljandi linnakunstniku tegevuses on märgata ühiseid jooni. Vahe on selles, et praegu on veel võimalik mälestuskivi teisaldamise mõte unustada. Nii nagu ütles represseeritute klubi esimees Harry Erm.

Pisike represseeritute mälestuskivi ei vähenda ka mitte kuidagi tulevase vabadussamba suurust, nagu kardab Viljandi muuseumi direktor.