Sõprus algas Richard Werncke laia rinna ja hea südame toel

Viljandimaa ja Minden-Lübbecke suhete looja Richard Werncke on sündinud ja üles kasvanud Viljandis ning ka tema viimne puhkepaik on Viljandi Vanal kalmistul. Foto: Enn Loit / Viljandi muuseumi fotokogu

Hiljuti möödus 100 aastat Viljandimaa ja Minden-Lübbecke sõprussuhete looja Richard-Mario Werncke sünnist.

Richard Werncke sündis ja kasvas Viljandis, mis jäigi talle Felliniks. Ta lahkus siit Teise maailmasõja ajal ning Saksamaal sai temast edukas ärimees ja kommunaalpoliitik ning palju aastaid kuulus ta markantse ja mõjuka liberaalina parlamenti. Oma sünnimaad ei unustanud Richard Werncke aga kunagi. Ta töötas uskumatu energia ja andumusega, luues silda oma kahe kodumaa vahel.

Head käed

1990. aastal rajas Richard Werncke eraorganisatsiooni Abi Eestile (Hilfe für Estland e.V.), mille esimene ülesanne oli Saksamaal tehtud korjandustega toetada Viljandimaa põllumehi. Hiljem laiendati abi ka teistele eluvaldkondadele. Just Richard Werncke eestvedamisel jõudsid Viljandi ja Minden-Lübbecke maakond 1992. aastal ametliku koostööleppe sõlmimiseni.

Richard Werncke suri 4. juulil 1992 ja on maetud Viljandisse Riia maantee kalmistule, kuhu delegatsioonid Minden-Lübbeckest tema mälestuseks alati lilli viivad. Lilledel oli selle hea mehe elus suur roll.

«Richard Werncke armastas väga lilli, terve tema maja oli lilli täis ja ta jagas neid ka palju kingiks,» meenutas endine Viljandi maavalitsuse arenguosakonna juhataja Tõnis Korts.

«Tal oli taimede ja lillede suhtes tähelepanuväärselt hea ja sügav tunnetus. Alati, kui ta kuskil reisil käis, võttis ta sealt mõne taime kaasa, kas või lehe või oksa. Peamine, et selle sai hiljem kasvama panna.»

Kord ühel reisil tegutses Werncke vana harjumust mööda, kuid unustas oksakese taskusse. Üles leidis ta selle alles päevi hiljem.

«Oksake näis täiesti närbunud, aga igaks juhuks pistis Werncke või onu Rick, nagu teda kutsuti, selle siiski napsiklaasi vette,» jutustas Korts. «Usute või ei, aga paari päeva pärast tulidki sellele juured alla! See oli talle väga iseloomulik. Ta oli nii hea käega, et kõik, mida ta puutus, sai elu sisse.»

Viljandis juurdunud

Kuigi üheksakümnendatel alanud sõprus on veel paljudel üsna värskelt meeles, ei tea paljud tema noorematest aastakäikudest pärit sõbrad seda, et Wernckel oli Viljandi elus kandev roll ka enne viimast ilmasõda.

Baltisakslasest Richard nägi ilmavalgust 4. detsembril 1911. Tema pere koduks oli maja Kauba ja Pika tänava nurgal ning Wernckede kaubaäri pärandati põlvest põlve. Ärist sai osta nii tarbe- kui toidukaupu sukanõelast sidrunini.

Werncked pidasid käigus ka bussiliine ning kauplesid autode ja nende varuosadega. 1990. aastal «Sakala Kalendris» ilmunud loos nendib Endel Roosimägi, et maakonna esimeste bussiliinide asutamine kahekümnendate keskel ei läinud sugugi lihtsalt, sest eestlased vaatasid sakslastele viltu. Asja ei leevendanud ka see, et isa Friedrich Werncke oli võidelnud Vabadussõjas Narva all ning oli Vabadusristi kavaler.

Tollal oli liinipidajal kohustus vedada posti nendesse paikadesse, kuhu buss käis. Paljud liinid, näiteks Kõppu, ei tasunud ka tollal ära ja postivedu aitas kahjumit korvata. Talvel täistuisanud teedega oli kohustust aga raske täita ning siis tuli appi võtta vana hea hobuküüt.

Busse tuli aasta-aastalt juurde ning nii moodustati Viljandimaa autobussiliinide pidajate ühendus, millesse kuulusid veel Põltsamaa ja Paide-Türi liinide pidajad. Hiljem moodustati Viljandi osaühing Autobuss. Lisaks tegutses autojuhtide ja motoristide ühing, kes kaitses kõigi asjaosaliste huve. Selle esimeheks valiti Richard Werncke.

1939. aasta valimistel kandideeris ta Kantrekülas Viljandi linnavolikogusse ning temast sai tollase volikogu kõige noorem liige.

End Viljandiga põhjalikult sidunud Werncked ei tõtanud oma valdusi laiendava Nõukogude Liidu eest põgenema, kuid 1941. aasta aprillis tuli viimaks siiski lahkuda. Küüditamised ja arreteerimised olid juba aasta varem alanud.

Richard Wernckel läks Saksamaal hästi nii autoärimehe kui poliitikuna ning ta pälvis Saksamaa Liitvabariigi kõrge autasu Austuse Rist. Kuid Viljandi ei läinud tal meelest ning viimaks otsustas ta naasta.

Jalgrattast spektromeetrini

Mindeni kunagine maavanem Heinrich Borcherding mäletas üheksakümnendate keskel veel hästi, kuidas Richard Werncke naasis 1980. aastate lõpul oma esimestelt reisidelt vanale kodumaale.

«Ta oli vihane, erutatud ja masendunud, aga ta oli ka täis tarmukust organiseerida abi,» rääkis Borcherding 1997. aastal. «Mida teadsime meie Minden-Lübbeckes tookord Eestist? Üsna vähe. Nii mõnigi pidi haarama kaardi järele, et selgusele jõuda, kus see maa asub.»

Richard Werncke hoolitses tookord väga kiiresti ja hästi selle eest, et see nii ei jääks. Kui ta alustas oma sünnilinna Viljandi abistamise kampaaniat, oli selge, et midagi peab juhtuma. Eestis vajati tol ajal õigupoolest kõike.

18. jaanuaril 1990 loodi Mindenis ühing projektide toetamiseks Nõukogude Liidus, kaks aastat hiljem nimetati see ümber ühinguks Abi Eestile. Koguti rahalisi ja esemelisi annetusi. Kõik kulus ära: toiduained, rõivad, ravimid, voodipesu ning kõikvõimalikud sotsiaalabivahendid.

1990. aasta detsembris asus Viljandisse teele Mindeni diakooniatöö veoauto, mis oli täis toitu, rõivaid ja ravimeid. See oli esimene saadetis pikas reas.

«Meie suureks rõõmuks paranes Eesti olukord peagi,» meenutas Heinrich Borcherding.

«Toiduaineid ja rõivaid ei läinud enam peagi vaja, kuid me saatsime Eestisse kõike tänavakividest jalgratasteni, lastejalatsitest kiirgus-spektromeetrini, kooliraamatutest kasutatud Volkswageniteni.»

Viljandi poiss

Kõik saadetava olid annetanud Minden-Lübbecke maakonna kodanikud ja firmad. Saksamaalt said suurt tuge talusid taastavad põllumehed.

«Richard Werncke panust Saksa-Eesti sõprussuhete loomisesse on raske üle hinnata,» on tunnistanud ühingu Abi Eestile kunagine eesistuja Winfried Räbiger. «Endise Viljandi poisina üritas ta teha kõik selle nimel, et inimestel oleks siin parem elada.»

Abikauba järel käivad autod vurasid Viljandi ja Mindeni vahel aastatel 1992—1994 poolsada korda. Põhiliselt toodi kaupa haiglatele, koolidele ja lasteaedadele. Üks projekt pidas meeles noori emasid. Tulihingeline eesti asja ajaja

Richard Werncke oli organiseerinud kaubad tihti NATO vägede ladudesse või mujale ning aitas korda teha ka dokumendid. Kõik oli organiseeritud nii ladusalt, et autojuhtidel polnud Saksamaal ja piiril kauba pärast ühtki viperust.

Autoäriga tegelnud Rein Alliksaare sõnul oli Wernckel väga suur tutvusringkond ja ta pani selle eestlaste teenistusse.

«Minden-Lübbecke abi Viljandimaale ja kahe maakonna sõprussuhted seisidki algul selle mehe laia rinna ja hea südame najal,» on Rein Alliksaar öelnud.

«Ta tegi seda kõike absoluutselt omakasupüüdmatult,» nentis Tõnis Korts.

«Richard Werncke oli Viljandile äärmiselt oluline mees. Kui me sakslastega kokku saame, räägime tihti ka sellest, et Eesti ei jõudnud kiiresti Euroopasse ainult tänu valitsusdelegatsioonidele, palju aitasid kaasa kohalikud sidemed. Euroopa Viljandimaale toomisel oli Wernckel raudselt väga suur osa. Ta vahendas meile teadmisi, infot, kogemusi, suhtumist ja ka materiaalsed väärtusi.»

Kunagine Viljandi maavanem Kalle Küttis on öelnud, et kriitilistel hetkedel tõusevad ajaloos esile just üksikisikud. «Richard Werncke oli üks nendest, kes asus aitama Viljandimaa inimesi juba enne Eesti taasiseseisvumist.»