Riina Solman: lapsehoolduspuhkus olgu muretu

Rahvastikuminister Riina Solman. Foto: Marko Saarm

ON KURB TÕDEMUS, et Eestis on praegu peaaegu pool tuhat ema, kes peavad järgmise lapse sündides varem teenitud palga asemel miinimumpalgaga hakkama saama. Neljapäeval on riigikogus lõpphääletusel minu algatatud seadusemuudatus, mis tagab kõigile lapsehoolduspuhkuse ajal perelisa saajatele edaspidi kindlustunde ja südamerahu.

Kehtiva perehüvitiste seaduse järgi säilib varasem vanemahüvitis järgmise lapse sündides vaid siis, kui laste vanusevahe pole pikem kui kaks ja pool aastat. Isegi kui pesamuna sünnib sellest kas või ühe päeva hiljem ning ema pole vahepeal tööl käinud, vaid on lapsehoolduspuhkusel olnud, saab ta uue lapsega vanemahüvitist miinimumpalga määras. Koroonakriisijärgsel tööturul, kus töötute arv on lühikese ajaga mitmekordistunud, võib see tähendada perele katastroofi. Kui pereisa on koondatud ja ema saab alampalga suuruses vanemahüvitist, peab pere ellu jääma kardinaalselt teistsugustes tingimustes, kusjuures ühe pereliikme võrra suuremana. Samas on just lastega peredel väga keeruline kulusid järsult vähendada. Suud vajavad endiselt toitmist ja kodulaen maksmist.

LASTE SAAMINE on elu loomulik osa. Enamik meist oma elu jooksul lapsed ühel hetkel saavad. Eriti tore, kui neid sünnib üksteise järel mitu, nii on lastel hea koos kasvada. Arvestades ka meie esimest korda emaks saajate keskmist vanust, mis ületas mullu 28 eluaasta piiri, ei ole meie emadel sageli palju aega, et oma pere lapsesaamise soove täies mahus ellu viia. Enamiku lapsevanemate valik on saada lapsed järjest lapsehoolduspuhkuse jooksul. Seetõttu on väga oluline, et sama kaua, see tähendab kolmeks aastaks, säiliks ka varasemas suuruses vanemahüvitis.

Samas tuleb arvestada, et meie lapsevanemate hulgas on neidki, kes soovivad laste sündide vahel tööellu panustada. Kavandatav muudatus on tegelikult abiks neilegi peredele.

Juba eelmise aasta 1. septembrist võetakse kõigi lapsevanemate vanemahüvitise arvutamisel aluseks rasedusele eelnenud 12 kalendrikuu keskmine tulu. Pikendades erikaitsega sünnivahemikku kahelt aastalt ja kuuelt kuult kolmele aastale, tekib kindlus ka nendel peredel, kus ema on vanemahüvitise lõpus tööle naasnud, aga järgmine laps sünnib siiski kolme aasta sees. Sel juhul ei jõua ta veel piisavalt kaua töötada, et uus vanemahüvitis tuleks palgaga sama suur. Kui laps peaks sündima aga pärast kolme aastat, on vanemal võimalik juba piisavalt töötada ning varasema vanemahüvitise säilimise õigus pole enam nii kriitiline.

Sageli räägitakse poolteise aasta pikkusest vanemahüvitisest ning sõime- ja lasteaiakohtadest justkui kindlast valemist, mis naisi pärast lapse saamist edukalt tööturule aitab ja seega kõik probleemid lahendab. Samal ajal unustame, et on palju naisi, kes ei soovi oma lapsi poolteiseaastaselt lasteaeda panna, ning ka laste endi vajadused. Väikelapseiga on periood, mil on hea, kui vanem saab lapsele rohkem tähelepanu ja aega pühendada. Kui lapsehoolduspuhkuse kasutamine ei sea enam ohtu järgmise lapse eest saadavat vanemahüvitist, on emadel üks suur mure vähem.

Samas saavad riik ja omavalitsused omalt poolt veel palju lastega perede heaks ära teha ja seeläbi sündimuse kasvule kaasa aidata. Näiteks on mitu omavalitsust hakanud maksma last kodus kasvatavale vanemale lasteaiakoha kulude suurust toetust, et oleks võimalik valida, kas jätta laps koju või viia hoidu. Kui lapsevanematel on rohkem valikuvabadust, läheb pereelu ladusamalt ning perelisa saamise üle otsustamine on kergem.

Olulisel määral on kindlustunnet lisanud ka alates kolmandast lapsest makstav 300-eurone lasterikka pere toetus, mis olnud jõus juba peaaegu kaks aastat. Positiivne on seegi, et Eesti haridussüsteem on maailma tasemel ja meil on lastele tasuta soe koolitoit – sellist «luksust» pole paljudes Euroopa riikides. Kui tahame olla lasterikas riik, siis tulebki püüelda ikka paremate hulka ning pidevalt aja ja vajaduste muutumisega kaasas käia. Lastega peredele mõeldud võimaluste pidev arendamine on alati olnud nii minu kui ka Isamaa erakonna prioriteet, mille nimel töötame edaspidigi.