Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2018/06/04/7883599t1h7e13.jpg)
Kas teate seda tunnet, mis tuleb, kui avastate, et turul müüakse kohalikke maasikaid, ning kõrgest hinnast hoolimata otsustate neid osta, et nautida kas või mõnda suutäit neid tulimagusaid mahlaseid vilju? Pealinlased seda tunnet igal juhul ei tea.
Võtsin mõni päev tagasi ette ilmselt selle suve kõige pikema otsa ja käisin Tallinnas. Muu hulgas käisin ühel suurel ja uhkel turul, kus letid olid ridade kaupa lookas, aga kust osta ei olnud peaaegu midagi.
Juunikuu keskpaigas on iseenesestmõistetav inimeste ootus, et osta saab kodumaiseid köögivilju, maitsetaimi ja marju. Jumalapärast, meil on ju valmis saanud varajane kartul ja esimesed maasikad, saab juba tomatit, kurki, redist, lillkapsast, nuikapsast, peakapsast, peeti ... See on see, mille järel mina turul käin.
Tallinna turu ohtratel lettidel oli mäekõrgune ülekaal Poola, Kreeka, Hispaania ja teiste riikide saadustel. Ja rahvas ostis neid! Olin lausa jahmunud inimeste valmisolekust teha maitses sedavõrd suurt allahindlust. Minu meelest on Eesti kraam mitu korda parem.
Jalutasin sealt tühjade kätega minema, sest häid asju tasub oodata ja müüjatelt nõuda.