Repliik. Tappev kirg

Pole mingi saladus, et kui seltskonnas jututeemad morbiidseks kisuvad, leidub alati mõni elukunstnik, kes annab silma pilgutades teada, et elamine on haigus, mis lõpeb surmaga. Tõsi. Aga viise selle «haiguse» kulgu suunata on erinevaid.

Ma ei taha siinkohal rääkida tervislikest eluviisidest või pea ees pahedesse sukeldumisest. Tahan rääkida kirega elamisest, sest erinevalt pudelipõhja kiikamisest või sigarettide kimumisest on inimesele keeruline ette heita seda, kui ta iseendaks jääda üritades millegagi süvendatult tegelda soovib. Ja ometi kumab sellegi elulaadi kohal surma oreool.