Martin Luiga: haige mets, haige inimene, haige maailm
METSA JA INIMESE HAIGUSI hakkas meie inforuumis kõrvutama metsasektor koos oma esindusorganisatsioonidega ning ega tal selle kõrvutusega suuremat tagamõtet olnudki kui et «Nagu meie, nõnda ka puud». Nagu me pidime midagi ette võtma ühiskonnas, peame midagi ette võtma metsas.
Aga tõepoolest, nende kahe fenomeni vahel on puutekohti. Oleme loonud nii metsa kui inimese haiguste levikuks soodsa pinnase. Hoolimata sellest, et meil on teaduslik teadmine probleemi lahendamiseks või leevendamiseks, oleme teadlikult otsustanud seda mitte teha.
Koroonaviiruse puhul räägitakse, et Eesti on üsna hästi hakkama saanud, ent tegelikult on viiruse levik kogu Ida-Euroopa alal mingil teadmata põhjusel väiksem kui Lääne-Euroopas. Igal juhul pole lääne ühiskonnad, mida me oleme harjunud parimateks pidama, tõesti pandeemiale teps mitte kõige paremini vastu pannud.
Nii kahjurid kui viirused hakkavad maailmas vohama eelkõige inimolendite tegevuse tagajärjel. Kui hiinlased oleksid eksootiliste loomadega kaubitsemise probleemi tõsiselt võtnud, poleks COVID-19 ehk seniajani inimesele nakanud. Ja seda oleks võinud ette näha. Ja Hiinal on aukartust äratav sunni- ja propagandamasin, mis passib just nimelt selliste ülesannete lahendamiseks. Aga probleemi sooviti eirata. Nagu meie praegu eirame vaktsineerimisvastasuse tagajärjel taas levima hakanud haigusi ning keskkonnaprobleeme.
Metsa puhul on üraskit paljundavateks meetmeteks monokultuuride rajamine, sealhulgas endisele põllumaale, soojal ajal tehtavad raied, vähene huvi üraski looduslike vaenlaste käekäigu vastu ja muud metsamajanduslikud vead, milliste eest on metsateadlased kohati hoiatanud juba enne teist maailmasõda. Ja kui sellest on veel võimalik aru saada, et metsa valesti lõigatakse – puit on puit ja raha on raha –, siis valesid metsaistutuse praktikaid on juba sootuks raskem mõista – oleks ju lihtsam ja odavam üldse mitte midagi teha, kui tuleviku vastu huvi ei ole. Kui juba teha, miks siis valesti?
Internetis seletas üks praktilise mõistusega inimene seda mulle niiviisi: «On olemas selline asi nagu maa ja maa peab midagi tootma.» Või on see siis seesama sundkäitumine, mis paneb inimest kogu oma aiamaal muru ära niitma, kuigi teda seal murul kunagi näha ei ole.
Kui koroonaviirus juba inimeste sekka oli pääsenud, ei saanud me talle kuidagi punni peale. See tulenes peamiselt sellest, et oleme enestele ehitanud niisuguse maksimaalse maailma, kus on hädavajalik toota võimalikult palju tulu või rikkust võimalikult kiiresti, nii et kogu meie aeg on põhimõtteliselt loetud ja pressib meile kuklasse. Juba sisemajanduse kogutoodang, milles me rahvaste edu mõõdame, on põhimõtteliselt tehingute koguhind ajaühiku kohta. Sellega erineme oluliselt näiteks keskaegsest majandusest, kus oli pikki perioode, mil polnudki midagi teha ega tehtudki.
Samas on meie tehniline võimekus hädavajalikku ette varuda ja säilitada tunduvalt kasvanud.
Sellise majandusmudeli kohta saaks ütelda mõndagi kriitilist, aga üks selle olulisemaid vigu on vähene kriisikindlus. Igasugune kriis nõuab paindlikkust, seda, et inimesed lõpetaksid kiiresti selle, mida nad tegid, ning hakkaksid tegema midagi muud. See on ka nii sise- kui välisjulgeoleku, mitte ainult looduskaitse küsimus.
Siin avaldub oluline pinge meie ühiskonna põhiväärtuste vahel. Tarbimisühiskonna väärtused on mugavus, paratamatult suur sõltuvus asjadest, mis pole meie kontrolli all, kõige pidev uuendamine ja väljavahetamine, samas kui julgeolek eeldab varusid, valmisolekut ja võimekust taluda ebamugavusi. Tarbimisühiskonna vaade on lühem, valitseb suhteline küllus ja kõike saab vahetusväärtuseks ümber arvestada. Julgeoleku ühiskonnas loevad reaalsed ressursid. Sedasama vastuolu peegeldab meie metsamajanduse üldolukord: tarbimise seisukohast tuleks likviidseks teha kogu võimalik ressurss, julgeoleku seisukohast peaks majandama säästlikult ja arvestama kõigi metsa väärtustega. Aga kuidas me oleme sattunud sellisesse viltusesse olukorda? Kuidas sealt välja pääseks?
Nii koroonaviirusest kui looduskeskkonnast kõneldes on võimalik välja tuua riike, kes on olukorra lahendanud teistest paremini. Konkreetselt meie kliimavöötmes paiknevast metsamajandusest, mis oleks hea, pole ma kuulnud ka meie parematelt spetsialistidelt, ehkki enamikus paikades on see meie omast mõnevõrra parem.
Koroonakriisi haldasid kõige paremini neli riiki: Vietnam, Taiwan, Lõuna-Korea ja Uus-Meremaa. Kolm Aasia riiki, mis on samal ajal üsna autoritaarse hoiaku ja kultuuriga, üks endine sotsialistliku bloki riik, üks väga arenenud ja demokraatlik, Rahvaste Ühendusse kuuluv tugeva riigiaparaadiga riik, mida praegu juhib moodne vasakpoolne valitsus, ja kaks saareriiki. Neid riike iseloomustab ka suhteline isoleeritus ja Aasia riikide puhul tugevalt sõjaväeline minevik. Võib eeldada, et neis riikides on säilinud otsustamise ja ise reageerimise võime ning mingi ärihuvisid tasakaalustav huvi. Inimesed, kes teavad, mida teha, on õigel ajal õiges kohas ja neid võetakse kuulda.
VÕTMEKOHAKS HAIGUSTE ravis on seega esiteks iseteadvus. Meie nässus maailmas pole mõtet teha, nagu teevad teised ees. Nii ei saavuta ka mingit erilist edu. Innovatsioonist armastatakse palju juttu teha, aga tegelikult peetakse Eestis juhtivates ringkondades peaaegu võimatuks, et me suudame oma peaga midagi välja mõtelda, olgugi meil on kõrged PISA testi skoorid ja heal tasemel teadus.
Teiseks on vaja kuulata spetsialiste. Hea oleks, kui neid spetsialiste oleks kohe rohkem, sest iga spetsialist on eriline ega pruugi olla väga kompetentne väljaspool oma kitsast valdkonda. Kui hakata spetsialiste valima aga selle järgi, kelle jutt parasjagu sobib, kaob spetsialisti kuulamise mõte ära.
Kolmandaks: pole hea, kui suurettevõtjate huvid domineerivad tugevalt poliitikaloome üle nagu praegu. Mitte et neid ei peaks ülepea olema. Alati on tööstusjuhid ja olulisest positsioonist lähtuvalt on nende sõnal kaal. Aga kui poliitiline süsteem toimib nagu klientism, hakkavad probleemid siginema. Me juba oleme selles punktis. Mitte üksi, vaid terve maailmaga koos. Haige mets ja haige inimene, eks see tee ju haige maailma, merigi on meil haige ja mõned asjad veel.
Seda, kuidas oleks hea riiki valitseda, on arutatud aastatuhandeid. Aga kaarti, kuidas me jõuame sealt, kus oleme, sinna, kuhu vaja, meil käepärast pole. Silmas tasub pidada kahte asja. Esiteks pole see võimatu: maailm võib meile küll tunduda muutumatu ja paratamatuna, ometi elame väga muutlikul ajal ning suur osa muutustest on inimese töö ja valikute vili. Teiseks: isegi kui see oleks väga raske, isegi võimatu, tuleks ikka proovida. Tihtilugu kuuleb arvamust, et Eesti on liiga väike, Eesti ei loe maailma kontekstis midagi ja me peaksime maailma pärast muretsemise asemel iseenese asjadega tegelema. See on minu hinnangul nuripidi. Meie tulevik on väga suurel määral just maailma tulevikuga seotud. On palju tõenäolisem, et ajalugu pühib maa pealt meid, isegi kui teised rahvad peavad vastu ja kosuvad. Just nimelt selle tõttu peaksime püüdma teistelegi teed näidata – et iseoma nahka päästa.