Hõõguva ääsi ääres toimetas põleva habemega põrguline

Tõnis Salong nimetab sepatööd veidi maagiliseks. Võõrast silma see eriti ei salli: siis kipuvad asjad aia taha minema. Foto: Elmo Riig / Sakala

Tervituseks tahmane käepigistus ja sepp haarab ääsilt tangide vahele hõõgvel rauatüki. Rasked vasarahoobid pressivad metallikihid üksteise külge.

«Ühinevad jää ja karu,» seletab Tõnis Salong noatera valmistamiseks vajamineva terase damaskimise ideed. «1200 kraadi juures hakkavad kaks erineva tugevusega metalli ühinema. Kui temperatuur on kas või 50 kraadi kõrgem, põleb süsinik välja ning siis enam nuga teravaks ei lähe.»

Nuge on Salong sepistanud poolteist aastat ja peab seda oma sepateel sammuks edasi. «Eestis on ehk viis meest, kes oskavad noa meisterdamise kunsti. Skandinaavias tehakse head tööd, aga sealsed meistrid hoiavad oma saladusi kiivalt.»

Kamina eest ääsi äärde

Sepatöö vastu hakkas Tõnis Salong huvi tundma Tartus kaminaid ehitades, sest tihtilugu oli kolletele tarvis sepistatud aksessuaare. «Tegin Selli sepikojas väiksemaid asju, aga esimesed läksid prügikasti. Nüüd olen rauda tagunud 14 aastat ja midagi tuleb juba välja.»

Linn rentis noorele sepapoisile 1998. aastal Tallinna tänaval hoone, kus hakkasid valmima kaminate aksessuaarid, seejärel ka aiad, piirded ja varikatused.

«Tellitakse kõike, mida poest ei saa. Draakonipeaga mõõku olen teinud ligi viiskümmend. Kaitseliit tellis eruohvitseridele kinkimiseks «Nagu kuningas, nii ka soldat» kirjaga terariistu,» loetleb Salong.

Praegu veel sepikojas rippuv mõõk on mõeldud sõbrale, keda sepp nimetab naerusui vanarauakuningaks. «Ta on ühe vanarauaplatsi pealik. Viin oma jäägid sinna ja leian teinekord midagi, mis sobib mulle. Olen neil platsidel näinud isegi vanu sepisvarikatuseid ja muud niisugust. Viimasel ajal õnneks siiski aina vähem,» jutustab Salong.

Vanade sepiste taastamine on huvitav ja õpetlik. «Meistrid on kasutanud nende puhul väga nutikaid lahendusi. Kui ametit peeti põlvest põlve, anti oskused järglastele edasi. Mul seda pagasit pole, aga vanade asjade uurimisestki leiab palju huvitavat,» arutleb sepp.

Põnevaks ja keeruliseks nimetab Salong Pikk tänav 33 asuva Muksi majana tuntud hoone rõdu restaureerimist. Nõukogude ajal tehtud parandused olid kaunist sepist tublisti rikkunud. «Selle piirde valmistanud sepa töö vaimustas mind. Mina oleksin seda teinud arvatavasti märksa keerulisemalt,» ei varja ta oma imetlust.

Hommikul tööd alustades paneb sepp kõigepealt ääsitule lõõmama. Mulgi sepikojas kasutab Tõnis Salong nii Donbassi maardla kindla sügavusega kihist kaevandatud sepasöega köetavat kui ka paar aastat tagasi soetatud gaasiääsi. «Väikseid asju on parem teha gaasiääsiga, sest selle temperatuuri on lihtsam reguleerida, seevastu suuremad tööd vajavad kuuma söetuld.»

Ääsi kuumust reguleeritakse õhu juurdevoolu muutmise abil. Vanadel piltidel nähtud lõõtsa Salongi sepikojas pole, õhu liikumist saab elektrooniliselt reguleerida seinal olevast karbikesest.

Sepatöö õnnestumise võti on nõutavas temperatuuris. «Raua õige kuumuse näeb värvist ja tunneb lõhnast,» selgitab mees.

Pealelööjagi on tänapäeval asendatud masinaga. Kaks suruõhuhaamrit põrutavad rauale pihta, nii et sädemed lendavad. Väiksemaid vasaraid on sepikojas viisteist, kuid meistri meelest võiks neid olla isegi rohkem.

Meistrid, sellid, õpipoisid

Õigupoolest ei pea Tõnis Salong ennast meistriks. «Olen ikka sell, meistriks saamiseni on käia veel pikk tee,» nendib ta.

Sepaks saab Eestis õppida Vana-Vigala tehnika- ja teeninduskoolis. Ehkki sealsed poisid käivad vahel Mulgi sepikojas praktikal, kardab Salong sepaametit hääbuvat. «Oleme seljaga tuleviku poole: õpime ainult minevikust ja vaatame imetlusega endisaegadel tehtud esemeid,» sõnab sepp.

Tööpuuduse üle ta ei kurda. «Kevadel, suvel ja sügisel tuleb kõige rohkem valmistada aedu, väravaid ja piirdeid. Talvel on rahulikum, siis saab nokitseda põnevamate asjade kallal,» räägib ta.

Nüüd tahab Salong end proovile panna mosaiikdamaskusega. Ta näitab raudpulka, mille lõikepinnal on näha Maarjaristi. «See kujutis on läbiv — sae pulk katki mis kohast tahes. Mustriga tükid tuleb keeta noamaterjali sedasi, et valmis noal jääb muster tera keskele,» seletab sepp.

Damaskuse teraga väits olevat iga jahimehe unistus, teab sepp rääkida. «Kord kiitnud üks mees vanale sepale oma välismaise vabriku nuga. Too võtnud enda oma ja lõiganud mehe noale sälgu sisse.»

Legendid ja laulud

Sellest, et sepp kirbule või saatanale rauad teeb, räägitakse lauludes ja muinasjuttudes. Kummatigi sünnivad legendid elust enesest. Mulgi sepikojaski töötas see ametimees nõnda tuliselt, et habe põles.

Tõnis Salong jutustab loo, kuidas tulesäde oli talle kord ninna karanud ja verejooksu põhjustanud. «Keerasin salvrätitutsu sõõrmesse ja töötasin edasi, aga varsti süütas uus säde paberi. Mina polnud veel leeki märganud, aga sepikotta tulnud kultuuriakadeemia ehitustudengid läksid äkitselt ähmi täis ja hakkasid käsi vehkides mu habemest tuld kustutama,» pajatab ta.

Sepp paneb tarbeeset vormides rauatükki oma hinge. Mitte kõik sepist ihaldavad kliendid ei löö temaga kätt. Hinna pärast. «Umbes kolmandik kaupu jääb katki,» kinnitab Salong ja leiab, et see on päris hea. «Kui kõik tegemisse jõuaks, töötaksin järelikult liiga odavalt.»

Sepised kestavad kaua. Mõni peab vastu koguni sajandeid, mõni aga täpselt sama kaua kui meister, kes esemele elu andis. Salong meenutab Uusnas elanud vana seppa, kelle valmistatud kapsarauaga iga päev loomadele toitu peeneks tehti. Tarbeese lagunes päeval, mil sepp suri.