Sass Henno: meie varjatud rassistid

Sass Henno Foto: Erakogu

MU SÕBRAD on kurtnud, et nende Facebooki-seinal vohab rassistlik pask. Täna õpime Sass Henno demagoogiakoolis, kuidas rassistide hästi maskeeritud argumente ära tunda.

Mina olen privilegeeritud. Mul pole iial neid probleeme, mis on olnud mu teist nahavärvi sõpradel. Ma olen teinud rassistlikke lolle nalju elus oi kui palju. Ma olen õigustanud oma solvavat sõnakasutust ka ise kõiki neid allpool toodud asju öeldes. Aga ma tahan muutuda normaalsemaks. Vajalik muutus algab sellest, et hakkame nägema omaenda rassistlikke hoiakuid ja seda, mis neid hoiakuid põhjustavab. Sest rassist pole see, kes end ise rassistiks nimetab, vaid see, kelle arvamused ja hoiakud aitavad ka kogemata kaasa teise rassi ebavõrdsele kohtlemisele.

MEIE VARJATUD rassistid ütlevad: «See on silmakirjalik, et sa sellest alles nüüd räägid, et black lives matter. Miks sa sellest siis kogu aeg ei räägi, kui see sul hingel on?» No mida demagoogiat! Kallis sõber, sa ei pea rääkima kogu aeg olulistel teemadel. Sa pead väljendama oma moraalset toetust neile, kellele tehakse liiga. Kui keegi haiget saab ja sa ta valu mõistad, siis sa lohutad ja toetad teda, aga sa ei käi tal iga päev kannul ega ürita lohutada niisama.

Meie varjatud rassistid ütlevad: «Ma ei hakka sel teemal kaasa rääkima, see pole minu teema.» Vaata samast peatükist ka täpselt samaväärseid argumente «Ma ei jäta metsavendadele leiba», «Ma ei kritiseeri vägivallatsevat naabrimeest» ja (uhkusega hinges) «Ma küll iial ei sekku, kui kellelegi liiga tehakse!». See on klassikaline argpükside jutt ja me kõik oleme vahel need argpüksid. Hakkame õigustama oma mugavat käitumist, sest ei taha teise aitamisega endale ebamugavust põhjustada. Aga oi kuidas me ise tahaks abi, kui meid naaberriik väikerahvana või töö juures ülemus peedistab. Kohe, kui meie privileegid on ohus, on meil mure. Aga kui kellegi teise õigusi lõhutakse, pole see «minu teema».

Meie varjatud rassistid ütlevad: «No nii suur probleem see nüüd ka ei ole, et peaks üle reageerima.» See on tüüpiline egotsentriline oma mätta otsast vaade. Samad inimesed sõidaks ehk Jägala joa kosest kanuuga alla ja sekund enne laskumist ütleks rõõmsalt: «Minu kogemuse järgi on seni olnud täiesti rahulik ja stabiilne jõgi, miks me üle reageerime?» Sama empaatiline oleks lohutada vähihaiget sõpra: «Ära muretse, nii suur see probleem ka pole!» Teise inimese mure tühistamine ja tema probleemi pisendamine ei ole abi. See näitab empaatiavõimetust ja kitsast silmaringi.

Meie varjatud rassistid ütlevad: «Seda ei saa nii üheselt võtta. Ma tean normaalseid valgeid, normaalseid politseinikke. Normaalseid rassiste on ka, ma ­tean seda.» Nad ütlevad seda oma lihtsas lolluses, sest usuvad, et see asjasse puutumatu fakt aitab kuidagi lahendada maailma rassismiprobleemi. Kas samad inimesed kükitavad kruusa peale kukkunud lapse kõrvale ka ja sosistavad: «Kullake, ma tean palju lapsi, kes ei kuku!» või lähevad sõbra matustele jutuga «Mul on sõpru, kes pole surnud»? Niisuguse, asjasse puutumatu argumendi lagedaletoomine on alateadlik katse probleemilt tähelepanu kõrvale juhtida.

MEIE VARJATUD rassistid kasutavad kütuse lisamiseks tihti kõige ebakonstruktiivsemat hämatehnikat: «Meil on palju olulisemaid teemasid kui see, et seal kaugel kellelegi jõhkralt liiga tehti. Näiteks miks ei räägi keegi meestevastasest vägivallast? Aga miks ei räägita surnud politseinikest? Aga miks ei räägi keegi, kui raske on valge olla?» Ohvri mängimine ja enda ohustatuna kujutamine on manipulaatorite ja nartsissistide kuldne oskus. Teistest probleemidest rääkimises ei ole tõepoolest midagi halba. Aga kui sa murrad sisse operatsioonisaali (USA-s opereeritakse praegu üht sotsiaalset poliitilist rassismikasvajat, mis on organismis vohanud 400 aastat) ja hakkad seletama: «Mida te siin opereerite, õpetage parem lapsi tervislikult toituma», pole sa mitte adekvaatne vestluspartner, vaid kohtlane idioot.

Meie varjatud rassistid ütlevad: «Aga kõigi elu on tähtis. Miks me ainult mustade elust räägime?» Klassikaline teema lahjendamise tehnika. See on sama hea kui vaadata, kuidas kellegi maja põleb, ning asuda siis veega üle valama oma maja, mis ei põle, öeldes, et kõik majad väärivad kaitset. Väärivadki. Aga praegu ei ole see sinu maja, mis põleb.

MEIE VARJATUD rassistid ütlevad: «Ma ei julge varsti teistsugust arvamust avaldadagi, ilma et hukka ei mõistetaks.» Nad ei adugi, et paigutavad end nähtamatusse puuri koos vägivallatsejatega, kes tundsid end ohustatuna mineviku peatükis «Varsti ma ei tohi siis üldse enam oma last lüüa, kui kõik sellele vastu on!». Kui sinu teistsugune arvamus teeb kellelegi haiget, miks see vajalik on? Kui su arvamus teeb elu mugavamaks vägivallatsejal, mitte ohvril, mida see sinu kohta ütleb?

Meie varjatud rassistid ütlevad: «Vägivald pole lahendus. Nad peaksid protestima nii, et mul oleks seda kena vaadata, mitte seal asju lõhkuma.»

Inimesed, kes on trauma­teraapiaga kokku puutunud, teavad, et neid suuri ja sügavaid haavu on võimalik ravida ainult mõistmisega. Kui sulle tehakse haiget, on sul õigus karjuda. Mitte kellelgi pole õigust sulle öelda, kuidas sa võid oma valu väljendada. Ja muide, enamik märatsejaid on tavalised marodöörid, mitte protesteerijad.

MEIE RASSISTID (ma ei viitsi enam «varjatud» kirjutada) ütlevad: «Miks te teete kangelase tollest tapetud kurjategijast? Ta oli ju narkojoobes?!» Needsamad rassistid seisavad aga häälekalt kurjategijate õiguste eest, kui see puudutab naistevastast või lastevastast vägivalda.

Meie rassistid ütlevad: «Aga mõistke politseinikke ka!» ja see on traumaatilise seotuse märk nende arengupsühholoogias. Lapsepõlve hingehaavad on pannud mõistma meid pigem vägivallatsejat (otsides vastust näiteks küsimusele «Miks mu issi/emme nii käitub, et mul valus on?») ning meie supervõimekas aju on jõudnud sinna, et leiame: ju tal on selleks põhjus. «Ta kartis», «Ta tegi lihtsalt oma tööd», «Ta kogemata tappis» ...

Meie rassistid ütlevad: «Mina küll ütlen «neeger», mind see küll ei solvaks!» See ei solvaks sind, sest sind ei ole kunagi kutsutud orjakaltsuks, lillaks või kuradi kiilakaks pedofiiliks. Sa oled nii sügaval oma privilegeeritud eituses, et solvud ainult siis, kui ma sulle avalikult «kuradi värdjas» ütlen, kuigi see on sinusuguse kohta hästi öeldud.

Sina ei saa otsustada selle üle, kas sõnad tohivad teisi inimesi solvata. Sina saad otsustada ainult selle üle, mis sind solvab. See sõna võeti algupäraselt kasutusele orjade kohta. Ja kui see ei meeldi teisele inimesele, siis selle sihilikult kasutamine ongi solvang.

Meie rassistid ütlevad uhkusega: «Ma olen konservatiivne», justkui viidates, et nad sooviks säilitada vanu häid aegu. Ja nii ongi. Meie rassism ei soovi säilitada muud kui mugavat positsiooni. Seda, kus meie peale pole karjutud «Kao koju!», kui me juba oleme kodus (mustanahaliste eestlaste igapäevane elu), või meid pole nahavärvi pärast rünnatud.

Meie rassistid ütlevad: «Vanasti küll seda, teist või kolmandat probleemi ei olnud. Astrid Lindgreni raamatutes oli ka neeger ja keegi ei kurtnud.» Jah. Vanasti imesid sina ka oma ema rinda ja kusid mähkmetesse. Aga sa oled ju vahepeal arenenud. Loodetavasti. Ainult tõeline arenematu idioot ei muuda oma arvamust, kui ta seatakse vastamisi uute faktidega.

KOKKUVÕTTEKS usun, et rassism pole sugugi terav ega keeruline teema, kui sa just rassist pole. Põrgus on aga eraldi koht neile, kes sellistel moraalset otsust nõudvatel aegadel säilitavad oma «neutraalsuse» ja keelduvad seisukohta võtmast. Julge rääkida ja ära ole mugavalt vait, sest vaikimine aitab ainult vägivallatsejaid.

Ja lõpuks: miinus ja miinus annavad selles teemas kokku plussi. Väärkohtlejate suhtes tuleb olla karm. Ohvrite suhtes aga mõistev.