Ühest küljest on sotsiaalne distantseerumine tõesti üks parim viis nakkushaiguste leviku piiramiseks. Nakkused levivad inimeselt inimesele ning üksikul saarel olija ei saa koroonaviirust ega nõndanimetatud külmetushaigusi. Järgimise ja järelevalvega on ka viimastel kuudel tublit tööd tehtud, aga täiusest on asi olnud kaugel. Ilmselt ei leidu inimest, kes poleks seda reeglit ise rikkunud või keda poleks sunnitud olukorda, kus selle järgimine ei ole võimalik. Viimati mainitu on ka põhjus, miks enese vabatahtlik isoleerimine pandeemia alguses üsna populaarne oli. Kui Viljandi mõõtu väikelinnas on veel võimalik valida inimtühje tänavaid, siis New Yorgis või Tōkyōs pole tänavatel lihtsalt võimalik teistega vahet hoida. Pigem siis kodukontor ja toit kulleriga ukse taha.
