/nginx/o/2020/05/28/13123566t1hb516.jpg)
ET SUHESTUDA maailmaga, on inimesel vaja tarbida enda ümber eksisteerivat kultuuri ja olla osa end ümbritsevast infoväljast. Paraku on see väli tänapäeval tugevalt üleküllastunud, mis tähendab, et selles orienteerumiseks on vaja tugevat sisemist kompassi. Kui kogu maailmas valitseb eriolukord, on kompassinõela stabiilsus tugevamas ohus, sest sellised maailmakorraldust halvavad olukorrad ei ole sagedased. Ajastust olenevalt tuleneb olukorra omapära koos oma ilu ja valudega.
Kuulus psühhoanalüütik Carl Jung räägib oma põhiteoses «Mina ja alateadvus» kollektiivsest ja individuaalsest alateadvusest. Kollektiivne alateadvus on päritud ja sisaldab endas seda, mis on kogemuspõhine. Sellest, mida näeme praegu ühiskonnas toimumas, saab järeldada, et inimestes on ühiselt vallandunud sellest kogemusepõhisest päritud pajast alateadlikke käitumismustreid, mõtteid ja emotsioone. Eriolukorras on tegutsemis-, olemis- ja tarbimisvõimalused kitsendatud, mistõttu saab prioriteediks see, mis on parajasti tähtsaim. Õige info puudumisel oleme veel tundmatul pinnasel, kus saab levida palju teooriaid ja arvamusi. Seal, kus on erinevuste paljusus, on ka paratamatus, et tekib rühmitusi ja liikumisi ning palju arvamuste vasturääkivust. Oleme mõistetud üksindusse, ent meie infoväljas on siiski palju müra.
SEE, MILLEGA inimene harjub, muutub tema turvatsooniks. Selleks, et kõigutada infovälja kaudu inimeste turvatunnet, ei ole palju tarvis. Kui kaob turvatunne, asendub see kiirelt hirmuga. Hirm on instinktipõhiselt ürgne ja ellujäämiseks tarvilik. Kui loom tajub ohtu, jookseb ta midagi mõtlemata ohutuse poole. Seega hirm ei ole olemuselt paha, sest see on mõeldud olema meie kaitseks välise ohu eest. Vastasel juhul võiks oletada, et meie haiglad oleksid hulljulgete tõttu pidevas ülekoormuses.
Küll aga on oluline hirmutundega tegelda siis, kui see on alles algstaadiumis. Pidevas hirmutundes viibimine viib inimese paratamatult stressiseisundini, mille edasi arenedes saavad avaneda vanad haavad. Psühhoteraapia valdkonnas on teada, et varajase psühhotrauma juured saavad tulla üksindustundest, mahajäetusest ja paanilistest hirmudest. Selliseid tundelukke ei ole keeruline avada, kui ümberringi paanika ahelana liikuma hakkab ja inimene on sunnitud oma psüühikaga koduseinte vahel üksi olema.
Suur vastutus olukorra reguleerimisel on meedial, kes seab olude sunnil fookuse tähtsaimale, saades võimaluse näidata eetilisust ja solidaarsust rahvaga. Kuidas esitada kõige puhtamat infot olukorras, kus on palju sellist, mida me ei tea ja alles õpime tundma? Tajudes oma panuse osakaalu ühiskonnas, võiks eeldada, et inimene tajub endas ka vastutust oma sõnade ja tegude eest. Ma sooviksin, et ka meie ajakirjandusmaastikul sellele südamest mõeldaks, enne kui uudistekeskkondi surmastatistikaga üle uputatakse. Öeldava olulisuse tunnetamiseks ei ole ju palju tarvis: võtta hetk vaikuses ja tunnetada, kas soov on edastada sõnum, mis ühendab või eraldab. Arvo Pärt on öelnud nõnda: «Enne, kui keegi midagi ütleb, peaks ta võib-olla mitte midagi ütlema.»
SAGELI ON INIMENE vastakuti sügava sooviga kõigest ja kõigist eemale põgeneda. Seda näitab ka meie, eestlaste lembus oma maakoha järele, kus võrkkiiges pikutades mööduvaid pilvi vaadata või rahulikult oma peenra kallal nokitseda. Carl Robert Jakobson rääkis, kuidas ta ehitas Kurgjale talu selleks, et üks õige eestlane näeks, kuidas talu peab pidama. Ajas, kus meile on antud restardivõimalus, saame õppida taas endid nullist ehitama ja oma sisemiste talude kallal nokitseda. Jakobson taipas ärkamisajal maast tulenevat jõudu ja väge. Maa tervendab, öeldakse. Kui ma vaikuses oma ema-isakodu niitudel jalutan ja kurgede häält kuulen, on mul tunne, nagu oleksin sattunud Fred Jüssi loodusfilmi. Ka Jüssi armastab vaikust, muide.
Loodus ei väsi oma tarkust meelde tuletamast. Minu üks lemmikfraase on «Igas kaoses on kord». Tõtt-öelda ma isegi armastan kaost! Kui maailmas tekib millestki üleküllastus, tuleb paratamatult hetk, kui see tasakaalustub millegi muu arvelt. Seda seletab energia jäävuse seadus: energia ei teki ega kao, vaid muundub ühest liigist teise. Praeguse aja valguses on võimalusi uute ja innovatiivsete ideede arendamiseks meie planeedi ja ühiskonna heaolu hüvanguks.
On huvitav näha, kuidas isolatsioonis saavutavad inimeste looming ja kujutlusvõime uued mõõtmed. Ent sellele on nii ajalooliselt kui ka psühholoogiliselt küllalt tõestust, et inimene suudab luua kõige paremini vaikuses ja üksi olles. Alles vaikuses suudab inimene eemalduda oma mõttemürast ning voolama saab hakata see, mis on sügaval südames. Heideggerlikult öeldes on meil võimalus tõusta kõrgemale man-inimeseks olemisest, liikuda lähemale iseenda tõelisele olemusele. Ja kui palju on pakkunud meie tihedalt läbipõimunud sootsium meile seda võimalust olla see laisk man-inimene! Tõepoolest, meile kingitud isolatsioon on kui veel lihvimata teemant ja seda teemanti tuleks esmalt märgata ... vaikuse kaudu.
Kui parafraseerida Jungi, pärsib kollektiivsete tegurite kuhjumine individuaalsust. Inimese moraal ja vaim närbuvad, sest ühiskonna keskel saab üksikisik vabaks individuaalsest vastutusest. Selle parim näide on massikultuur, kus üksikult silmatorkavat tegelast nimetatakse sageli veidrikuks või ekstsentrikuks, sest kõik, mis on väljaspool tavapärast, on võõras. Voltaire on ütelnud, et kõikidest eludest õnnelikem on elu tegusas üksinduses. Omalt poolt lisaksin, et veelgi õnnelikum saab olla tegusas üksinduses, tundes, et sa ei olegi tegelikult üksi.
Kes ei oleks kuulnud fraasi «Ela hetkes» või üldiselt hetkes elamise olulisusest? Senimaani on justkui pimesi rühitud tuleviku poole ning meie ühiskond tervikuna on olnud enamasti fookustatud tulevikule. Nüüd aga, kui tulevik paistab näiliselt ebakindel, ei ole võimalik oleviku eest põgeneda. Inimene kardab ju ikka teadmatust. Kuid kas me ei ela alati mingil määral teadmatuses? Vaimne õpetaja Eckhart Tolle kõneleb ühes oma raamatus, et inimesel on ego püstihoidmiseks vaja üha otsida ja ennast täiendada, sest ta elab ainiti tulevikus.
Iga inimene kannab endaga kaasas oma lugu, oma narratiivi. Nüüd on võimalus seda muuta. Miks mitte teha oma uueks narratiiviks oleviku-sina, kes elab hetkes, kartmata tuleviku pärast?