Kraaksumise ja kummikindapadina keskel tribüünil luku taga ehk Iseäralik jalgpalli vaatamise kogemus

Ma polnud ennast ammu kraadinud. Nüüd sain seda teha Viljandi linnastaadionil. Foto: Marko Saarm

«36,2. Palun astuge edasi!» öeldi mulle Viljandi linnastaadioni väravas. Ei, see polnud minu jooksutulemus. See oli minu kehatemperatuur, mille mõõtis välja turvatöötaja läinud pühapäeval vahetult enne Tuleviku jalgpalliklubi selle hooaja esimest kodumängu.

Jah, sel hooajal ongi kõik teisiti. Olgugi et Eesti jalgpall on mõne teise spordialaga võrreldes koroonakriisist veidi kergemalt pääsenud ja Premium-liiga hooaeg on uuesti käima lükatud, on reeglid platsil ja selle kõrval ranged. Üks mis kindel: ühele mängule ei lubata rohkem kui 100 inimest.

Kas õnn naeratab?

Nii et ajakirjanik võib tribüünile saamist võrrelda loteriivõiduga. «Meil on võimalik akrediteerida väga vähe ajakirjanikke ja kindlasti on neid, kes ei pääse mängudele,» teatas Eesti jalgpalli liit enne akrediteerimise avapauku ning kutsus ajakirjanikke üles mõistvale suhtumisele.