Mis saab emast siis, kui lapsed oma elu peale lähevad?

Leili Särg Foto: Erakogu

MIS SAAB EMAST siis, kui lapsed oma elu peale lähevad? Küllap on selliseid mõtteid mõlgutanud paljud emad. Ilmselt küll mitte kohe pärast pere loomist ja aastail, mil lapsed veel kodus, lasteaias, koolis või ülikoolis. Aga varem või hiljem, hiljemalt pärast seda, kui ka noorim laps on omaette elama asunud – siis, kui muidu suur pere saab kokku vaid sünnipäevadel ning jõulude ja jaanipäeva paiku, hakkab tulevik paistma teistes toonides.

Noorusaastad on ilus möödanik, paljude kunagine tarmukus on raugenud ning kaugeltki iga töökoht, mida lähikonnas pakutakse, pole enam kontimööda. Mõnel töökohal ei peaks vastu füüsis, mõni eeldab tipptasemel oskusi infotehnoloogia vallas. Jah, täiendõpe ja enesetäiendamine võivad olla õlekõrred, aga … Samas on tööle naasmine tihti vältimatu, sest pelgalt mõte, et kehtiva ravikindlustuseta inimest tabab ootamatult mõni raskemat sorti terviserike, tekitab õudu.

HAIGEKASSA KODULEHEL seisab, et Eestis kehtib ühine riiklik ravikindlustus, mille abil tagatakse võrdse kvaliteediga arstiabi kõigile kindlustatud inimestele. Tundub, et kindlustuseta inimesi on võrdlemisi vähe, sest automaatselt on kaetud kõik tööl käivad inimesed, lapsed, rasedad, pensionärid ja töötud. Seda kinnitab statistika, mis näitab, et 2019. aastal oli ravikindlustusega inimesi Eestis umbes 88 protsenti elanikkonnast. Siiski jäävad riiklikust ravikindlustusest välja mõned minu saatusekaaslased, kes on riigi kestmajäämisesse panustanud oma elust rohkem kui nii mõnigi teine.

Laste kasvatamine pole nõrkadele. Loomulikult viitan just suurpere emadele. Laste kasvatamine on raske töö. Emad, kel on keskmisest rohkem lapsi, teevad seda raskusest hoolimata, aga enamasti suure armastuse ja pühendumusega. Kui veel elukoht ka linnast väljas on, kulub igapäevaste koduste toimetuste peale nii palju aega ja energiat, et palgatööd selle kõige kõrvalt teha ei jõua.

Alati ei ole see valik muidugi pere enda tehtud, vaid lihtsalt asjaolude kokkulangemine. Meil on ka neid, kes on olude sunnil omastehooldaja rollis. Meil on asulaid, kus polegi mõistlikke töökohti, ning ühistransport lihtsalt ei võimalda hoolitseda laste eest ja olla seejuures ametis mõnes kaugemal asuvas ettevõttes. Kui töölkäimiseks peab kodust lahkuma enne kukke ja koitu ning tagasi jõuab õhtuste uudiste ajaks, siis lastega peres ei ole see mõeldav.

Keskustest kaugemal elades tuleb kõik vajalikud sõidud täpselt planeerida. Aga isegi siis võib juhtuda, et bussigraafik ei toeta lapse huviringis käimist, rääkimata arstile pääsemisest, mõnest üksikust teatriskäigust või meelepärase artisti kontserdist. Mis teha, tuleb juurde veel üks kohustus: pereema ja -isa on need, kes kehastuvad logistikuks-taksojuhiks, et peres kõik vajalikud sõidud sõidetud saaks.

NÕNDA VÕIBKI juhtuda, et kui pere kaks pesamuna alles ema hoolt ja tolle taksojuhiks olemist vajavad ning ema seetõttu tööle minna ei saa, jääb kodune naine riikliku ravikindlustuseta. See ei ole kindlasti õiglane, kui mõelda, millise panuse annab riigi kestlikkusse üks suurpere ema. Julgen vähimagi kõhkluseta öelda, et ema elutöö on laste kasvatamine ja seeläbi riigi kestmajäämise tagamine.

Rahvastikuminister Riina Solman käis hiljuti välja mõtte, et riik võiks tagada vähemalt nelja lapse emale eluaegse tasuta ravikindlustuse. Olen kahe käega selle poolt. Ometi kord oleks võimalus lasterikaste perede emadele näidata, et nende töö ja vaev on riigile olulised ning nendest hoolitakse ka siis, kui lapsed on suureks kasvatatud ja uusi lapsi enam perre ei lisandu. Enamasti jääb siis pensionini kümmekond aastat – see ei ole liiga pikk aeg, et kodumaa ühe suurpere ema eest hoolt kanda ei jõuaks.

Minul on vedanud, sest olen juhiabi-asjaajaja ametis meie pereettevõttes. Ometi mõtlen paljudele emadele, keda eelkirjeldatu otseselt ja valusalt puudutab. Seejuures on lasterikkad emad tihti väga vaospeetud ega võta nõuks oma õiguste eest valjuhäälselt seista. Kõik need emad vajavad aga riigilt tunnustust ja tuge. Nende panust pole võimalik rahasummadesse arvutada, küll aga saab riik panustada neile kindlustunnet pakkudes.