/nginx/o/2020/05/26/13119974t1hf3d0.jpg)
ERIOLUKORD ON lõppenud. Oluline on edasi kehtivas hädaolukorras tasapisi elu normaalne rütm taastada, aga seejuures ei tohi unustada ettevaatlikkust. Viljandi kriisimeeskond kogunes seniks viimast korda laiendatud koosseisus 21. mail. Üheskoos analüüsiti kriisiaegset tegevust. Oleme valmis uuesti kogunema, kui olukord peaks muutuma või peaks tulema koroonaviiruse teine laine.
Leidsime üheskoos, et linnavalitsuses ja -volikogus vajavad edaspidi täpsustamist kriisimeeskonna ja kriisikomisjoni ülesannete jaotus ning kriisimeeskonna volitused linnaeelarve raha kasutamiseks kriisi lahendamisel. Võin aga julgelt väita, et kriisimeeskond on tegutsenud abilinnapea Kalvi Märtini juhtimisel operatiivselt ja tehtud otsused on olnud õiged. Koos käidi selle aja jooksul lausa 23 korda, kaasates aeg-ajalt spetsialiste või valdkondade eest vastutavaid ametnikke.
Linnavalitsuse ametnikud töötasid võimaluse piires küll kodukontorites, aga sotsiaalameti uks oli ka päriselt lahti. Senisest rohkem rakendas sotsiaalamet küll telefonitsi nõustamist. Kõik linna pakutavad teenused olid kriisiolukorras kättesaadavad ja keegi ei jäänud teenindamata.
On hea meel tunnistada, et vabatahtlikke, kes end linnavalitsusele üles andsid, polnudki vaja kasutada. Õnneks sai meie eesliin suurepäraselt ja ennastsäästvalt hakkama. Aga edaspidisesse ellu võtame kaasa teadmise, et meie ühiskonnas on piisavalt suure südamega inimesi, kes keerulisel ajal tahavad ligimest aidata.
TOETUSESOOVIJATE arvus on märgata küll mõningat kasvu, aga tõehetk saabub siiski alles sügisel, kui selgub, kas ja kuidas ettevõtted majanduskriisist väljuvad. Näiteks tellis eriolukorra ajal meie päevakeskuse kaudu sooja toidu koju vaid kümme inimest rohkem kui tavaolukorras.
Nüüd teame ka, et linna haridus- ja sotsiaalasutused jäid COVID-19 diagnoosist puutumata. Vabariigi valitsuse ja Viljandi linnavalitsuse soovituse põhjal jätsid vanemad oma lapsed lasteaiast koju. Kõige vähem oli lasteaias lapsi muidugi eriolukorra väljakuulutamise ajal, kahe kuu jooksul oli lasteaedades lapsi keskmiselt 20–30 päevas. Laste arvu suurenedes oli personalil ka valmisolek kohe tööle asuda ja samas juhendati vanemaid nagu koolideski distantsilt. Lasteaedades ei jäänud eriolukorra ajal ära teemanädalad ega -projektid, laulu- ega liikumistunnid. Soovi korral said vanemad kasutada õpetajate koostatud juhendmaterjale. Valmisolek kriisiga seotud ööpäevaringseks lapsehoiuks Mesimummus oli ja jääb ka edaspidi kehtima.
Pole halba ilma heata: kriisi ajal said koolid ja lasteaiad keskenduda ka oma arengukavade koostamisele ja täiendamisele, mis muidu oleks olnud igapäevatöö kõrval keeruline. Korda said kõik niinimetatud paberitööd. Väga lühikese ajaga said õpetajad selgeks tehnilised oskused, mida kodukontorist töötamine nõuab.
NII NAGU KOGU EUROOPAS olid ka meie koolid kinni, õppetöö käis distantsilt. Alates 2. aprillist toimetati vajaduspõhiselt koolilastele koju toidupakke. Vanemate tagasiside on olnud kiitev. Esimesel nädalal sai toidupakke 130 koolilast ja nüüdseks on pakk kodus 300 lapsel. Viimased viiakse kodudesse 4. juunil.
Haridus- ja teadusministeerium sai kõigist omavalitsustest teavet ka nende laste arvu kohta, kes õppetöös ei osalenud. Viljandis oli neid ainult kümme. Siin teevad nagu tavaolukorraski omavahel koostööd koolipere, haridusametnikud ja lastekaitsetöötajad, et lapsele vajalikku tuge pakkuda ning ta koolitöö juurde tagasi tuua.
Koolid jätkavad distantsõpet maikuu lõpuni ja iga kool otsustab ametlikke juhiseid järgides ise, kuidas ta korraldab lõpuklasside aktuse(d). Selge on see, et vanemad koolisaalis oma lapsele kaasa elada ei saa, vaid nad peavad leppima digilahenduste ja vabaõhuüritusega.
Õppetund distantsõppest, mida tulevikku kaasa võtame: kasutame julgemalt veebis õppimise ja õpetamise võimalusi. See on mõnele lapsele võib-olla hea vaheldus, kui igapäevane koolielu ja sellega kaasnevad probleemid kuhjuma kipuvad. Need õppurid ja pedagoogid, kes olid enne juba samalaadseid digiõppepäevi kogenud ja katsetanud, tulid uue olukorraga muidugi palju paremini toime. Õpetajatel oli vaja ümber seada oma töö eesmärk: mitte kontrollida õpilase sooritust, vaid keskenduda just nimelt õpetamisele. Tean, et ühes meie koolis lasi üks õpetaja õpilastel ülesandeid lahendada ja endale neid saata ei käskinud. Õpilased lahendasid rõõmuga, endale.
Vabariigi valitsuse otsusega suleti 16. märtsist ka huvikoolid. Edumeelsemad ja nutikamad huviõpetajad kolisid oma tööga samuti veebikeskkonda. Nüüd oleme kindlad, et puhkpilli, kitarri ja ka iluvõimlemist on võimalik veebi teel juhendada ja harjutada. Mitu erahuvikooli kasutas samuti kriisi ajal netijuhendamist ning vanemad jätkasid õppetasu maksmist. Koolijuhid on ehk edaspidigi julgemad seda võimalust kasutama, et kaugel või teises linnas elav õpetaja võiks mingi hulga tunde kohapeal anda, aga siis jätkata distantsilt ka näiteks pilliõppe õpetamist. Oluliseks saab sel juhul just tehniline varustatus.
ERILISES OLUKORRAS on saanud kinnitust raamatukogude vajalikkus. Kui eriolukorras olid suletud kõik teised kultuuriasutused, siis raamatukogu jäi Viljandi südameks. Ka raamatukoguhoidjad olid ju omal viisil eesliini töötajad: oli väga tähtis pakkuda inimestele head lugemisvara, mis aitas muremõtteid hajutada ja sunnitud isolatsiooni võimalikult meeldivalt taluda.
Raamatukogu on selles kriisis reageerinud loovalt ja ennetavalt, leides tavapärase laenutustöö kõrvale teisi lahendusi. Oleme tõestanud, et raamatukogu suudab kasutajate vajadustest lähtudes reageerida operatiivselt ja paindlikult ning oma teenuseid muuta. Muutused on olnud ootamatud ja järsud, kuid raamatukoguhoidjad on olukorraga hästi toime tulnud ja juurutanud kiirelt näiteks kontaktita laenutuse. Kui märtsis oli päeva keskmine külastajate arv 100 ringis, siis ka maikuus on see sama ja laenutatakse keskmiselt ikka 535 raamatut päevas. Igatahes pole kriis meie lugemisjanu kustutanud ega ka kasvatanud, aga teenuseid ja tegevusi on kuhjaga juurde tulnud.
Vaevalt paar aastat Viljandi linnavalitsuse juures tegutsenud kinnisvara haldusamet eesotsas Andres Mägiga on oma vajadust ja olulist rolli kriisi ajal auga tõestanud. Tänu sellele ametile olid kõik asutused varustatud piisava hulga isikukaitsevahendite ja desoainega. Ka linna koostööpartnerid, sotsiaalvaldkonna mittetulundusühingud said linnalt maske. Oleks olnud mõeldamatu, et iga kool, lasteaed või ühing oleks pidanud üksi ja eraldi nende soetamisega tegelema.
Selle kokkuvõtte kirjutamise ajaks on üksnes eriolukorra tõttu linna rahakotist kulutusi tehtud 56 481 euro jagu. Loodame, et riik kompenseerib meile selle kulu.
Linnaeelarvesse saamata jäänud tulu ulatub praegu üle 200 000 euro.