Heiki Valner: kui kuulutaks õige loomakaitseseaduse kehtetuks?

Heiki Valner Foto: Erakogu

ISESEISVUSE TAASTANUD Eesti Vabariik võttis esimese õigusaktina vastu loomakaitseseaduse. Kas see oli märk meie ühiskonna kõrgest moraalsest tasemest ja suurest loomaarmastusest, mida taheti ka laia maailmaga jagada? Kindlasti mitte. See oli nimelt seadus, mis ei tekitanud poliitiliste oponentide seas mitte ühtki vaidlust. Tõenäoliselt ei lugenud rahvasaadikud seda isegi läbi. Keda ikka huvitab? Vahet ju pole!

Loomakaitseseadus täidab ka paarkümmend aastat hiljem peamiselt vaid deklaratiivset rolli, seda ei täideta ega ka kontrollita. Sama lugu on omavalitsuste kehtestatud koerte ja kasside pidamise eeskirjadega. Te ei usu? Aga minge tehke üks pikem ring mööda külateed ja alevi vahel ning lugege lagunenud kuudid ja meetriste kettide otsas piinlevad penid kokku. Niisugune iganenud vaatepilt peaks Maarjamaalt ammuilma kadunud olema, aga küllap mingi sisemine nostalgiasund käsib meil Nõukogude Liidu aegsetest loomapidamistavadest ikka veel kümne küünega kinni hoida.

Repliigi korras mainin, et paljud päriselt ja vähemalt selles vallas arenenud riigid eesotsas USA-ga on koerte ketis pidamise üldse ära keelanud. Koerad nimelt on väga sotsiaalsed olendid, kes peavad (koos oma pere või omanikuga) karjas olema, mitte aianurgas omapäi sünnist surmani aheldatuna virelema ja «kaitsma». Mujal saadakse sellest asjaolust aru, aga meil pole isegi nende noaga lõikumine politsei arvates tihtipeale põhjalikumat uurimist väärt.

Toome siia veel ühe ilge näite: zoofiilia ehk seks loomadega on samuti arenenud riikides kriminaliseeritud. Ka Põhjamaades, kelle sekka endid nii tihti omavoliliselt kuulutame. Juriidilises plaanis oleme siiski üks Euroopa ääreala metsapoole hõim, mille liikmed võivad endale kuuluva ja seksikana tunduva loomaga arendada nii sooje intiimsuhteid, kui vaid tahtmist on. Sest zoofiilia on meie maal ikka veel täiesti legaalne. Peaminister ja teised tähtsad isikud võiksid seda meeles pidada, kui teiste riigipeadega kui võrdne võrdsetega ühispildile kätt suruma lähevad.

SEDA KÕIKE TÕESTAB üsna ilmekalt eelmisel nädalal Suure-Jaani mehe internetis levitatud video, milles ta oma kassi kolgib. Kõik asjaolud kriminaalasja algatamiseks on ju olemas. Politsei tegi aga seda, mida ta loomadevastaste kuritegude puhul ikka teeb – nimelt mitte midagi –, ning andis asja menetlemise edasi veterinaar- ja toiduametile. Loomapäästegrupp kui avalduse esitaja sai sellest asjaolust teada meedia kaudu ning politseilt pole meile ametlikku vastust laekunud.

Et Sakala lugejatel oleks politsei käitumisest lihtsam aru saada, toon ühe veidi meelevaldse näite inimeste maailmast. Kujutage ette, et ühiskonna heidik (nagu loomad ja linnud meil on), keegi asotsiaalne ja veidi haisev tegelane, saab pealinna trammis peksa. Toimuvat filmitakse ja videod laaditakse Facebooki. Kohaletulnud kriminaaluurija katab kodutut nähes nina käega kinni ja ütleb: «Meil niigi tööd palju, ei hakka selle haisukoti pärast siin ressursse raiskama. Et jõhkardil piletit polnud, suuname juhtumi menetlemise munitsipaalpolitseile. Las nemad tegelevad edasi ja määravad rahatrahvi.»

Igas arenenud riigis on mehhanismid ka politsei korralekutsumiseks, kui too tööd teha ei viitsi. Kui asi puudutab loomade piinamist või tapmist, siis meil see ei kehti. Väga lihtsal põhjusel: lemmikloomadele kehtivad asjaõigusseaduse sätted, mis võrdsustavad nad telliskivide ja ämbritega.

Nimelt ei saa ükski organisatsioon ega ka tavainimene astuda välja võõra looma eest, kui politsei menetlemisest keeldub. Eesti õigusruumis saab seda teha vaid loomapiinaja ise kui kahjukannatanud asjaomanik. Seega oleks vajalik, et loomapiinaja läheks ja kirjutaks oma käega avalduse: «Lugupeetud prokuratuur, palun sundida Eesti politseid algatama minu vastu kriminaalmenetlust seoses mulle kuuluva asja lõhkumise ehk kassi vigastamisega minu enda poolt ning määrata mulle võimalikult range karistus. Lugupidamisega kassiomanikust kahjukannataja ja kassipeksja.» Kaebeõigus on ainult asja valdajal ehk siis loomaomanikul. Kui inimene piinab oma isiklikku looma, on väga raske kuskilt kinni hakata.

TUNDUB JABUR ja säärase hambutu jama võib seadusesse kirjutada vaid üsna meelevigane inimene, kuid ärgem kiirustagem hinnangutega, sest tegemist on hoopis meie juriidiliste geeniuste suurepärase vaimusünnitisega, mis riigile kasu toob! Ja nimelt: niisugune klausel vabastab lihtlabaselt ametnikud töötegemisest, sest ükski loomaomanik ei taha ju vangi minna. Me, loomakaitsjad, oleme sel teemal vaielnud prokuratuuriga ja kurtnud oma muret isegi kohtule, aga see on olnud kasutu ajaraisk ja närvikulu. Nad keskenduvad üksnes kaebeõiguse puudumise lahtiseletamisele ning piinatud loom jääb täiesti tähelepanuta.

Loomapidamisõigust saab inimeselt ära võtta ainult kohus ja maksimumkaristusmääraks on selle juures viis aastat. Aga kuidas noid loomaasju kohtusse saada, kui politsei ei taha isegi menetlust alustada? Isegi kui tuhandest üks juhtum peaks kohtusse jõudma, ei pea piinaja seda kartma: ohver jääb endiselt tema mõjuvõimu alla. Nimelt on süüdimõistetul õigus teda võõrandada, müüa ja isegi eutaneerida. Mis kasu on sellest klauslist loomale, kui piinaja võõrandab ta näiteks oma sama katuse all elavale pereliikmele ja kõik jätkub endistviisi? Tegelikult ei kontrolli seda keegi, kui loomapidamisõiguseta inimene kas või kohtusaalist lahkudes endale koju uue lemmiklooma viib.

Me ei ole võrdsed Põhjamaade ega paljude teiste arenenud riikidega, sest nemad hoolivad ka tegelikult teistest liikidest. Loomakaitse valdkonnas ei ole me sugugi arenenud, vaid alaarenenud riik!