Ründaja kalapaadis, päästja palliväljakul ehk Kui sportlane ei tööta, siis ta ei söö

Kristen Kähr jagab oma aega kaluritöö ja jalgpallimängu vahel. Kalapüük on Kähridel peresisene asi ning jalgpallurist perepoeg on sellega leiba teeninud 18-aastasest saadik. Foto: Elmo Riig

Ainus töö, mis toidab, on söömine. Leiva lauale toomiseks tuleb käia tööl. Ent kui kireks on sport, peab oma aega päevatöö ja sporditegemise vahel jagama.

Niisiis tulebki jalgpalluril päevasel ajal paadis loksudes kala püüda, käsipalluril päästjaametit pidada ja hokimängijal mesinikutööd teha, tõstja ja võidusõitja peavad jõudma koolimajja tarkust jagama ning krossisõitja ehitusobjektile.

Kalurist jalgpallur

"Ma olen päeval järvel ja õhtul pärast tööd sõidan Vändrasse trenni. Kuule, aga lähme Fillmore'iga jalutama ja räägime siis!" teatas Kristen Kähr ühel õhtul vastuseks küsimusele, millal me tema loo kirja saame panna.

Võiks arvata, et kalurina töötava mehe lemmikloomaks sobiks kõige paremini kass. Fillmore ei ole kass. Ta on cane corso tõugu koer.

Loo algus annab hästi aimu, kuidas tuleb sellest hooajast Vändra Vapruse vormi kandval Kristen Kähril oma aega põhitöö, jalgpalli ning pere ja lemmiku vahel jagada. Ühtlasi oli just see üks põhjus, miks ta Viljandi Tuleviku ridades meistriliigas mängimisest loobus ja esiliiga klubiga liitus.

"Trenn hakkas ühel hetkel tööd segama," tunnistas Kähr. "Nüüd pole trennis enam sellist tampi peal. Elu on ka vaja elada."

Kalapüügi juurde jõudis Kähr tänu isale ja tolle kõrvalt õppis seda ametit juba teismelisena. "Kuskilt peab selle pisiku külge saama. See pole selline amet, mida kuskil õpetatakse või õppida saab," nentis ta.

Kui juba kalamehega juttu ajada, ei saa muidugi üle ega ümber küsimusest, milline on olnud tema kõige võimsam saak.

"Äkki see 11-kilone koha siis Võrtsjärvest? Korralikult paksuks oli läinud," lausus Kähr pärast pisukest mõttepausi ning lisas: "Aga tuura pole veel näinud. On ainult jutud, et on nähtud."

Poolnaljaga pärimise peale, kas selle tööga saab ka rikkaks, vaatas Kähr mind altkulmu ja päris vastu: "Kes see tööga üldse rikkaks on saanud? Selle töö puhul on ikka kõige olulisem, et see peab sind ennast huvitama."

Aga kui peale kalapüügi isutab ka jalgpalli mängimise järele, tuleb aega mõistlikult jagada.

"Kolm korda nädalas sõidan Vändrasse trenni. Mis see 50-kilomeetrine ots siis ära ei ole."

Kas niisugune elustiil füüsiliselt liiga kurnav pole?

"Meie töö ei olegi niivõrd füüsiline, värske õhk hoopis tapab kõige rohkem. Kui oled pika päeva järvel kas siis päikese või tormi käes ja õhtul on veel mäng, siis on päris raske," tõdes Kähr. "Aga me oleme vanamehega veidi laisad ka. Küll teeb vints meie eest töö ära ja eks see paat ole ka mugavaks ehitatud."

Viimaks selgus, et kui Kähril jääb kalapüügist päevatöö järel veel väheks, veedab ta meelsasti aega lanti loopides. "See on hoopis teine teema! Praegu näiteks olen igal vabal hetkel käinud forelli püüdmas."

Selle hobiga on Kähr suutnud nakatada ka oma pruuti ja tollelgi on nüüd varustus toanurgast võtta. "Aga vot landid vaadaku ise! Siis saab aru, kuhu loopida," lisas ta naerdes.

Võiks ju eeldada, et motokrossisõitja Kert Variku eriala on seotud tehnikaga, ent tegelikult on ta õppinud hoopis ehituspuusepaks. Nõnda polegi imestada, et ta tegutseb ehitussektoris. Foto: Elmo Riig