Ja maa oli tühi ja paljas

Kalle Gaston Foto: Peeter Kümmel / Sakala

MAAILMA LOOMISE EELSET olukorda tähistatakse Vana Testamendi algkeeles ehk heebrea keeles sõnaühendiga «tohu wa bohu». Eesti kõnekeeles on hakanud see tähendama kaost ja korratust. Maapiirkonnas, kus elan ja igapäevaseid toimetusi teen, kerkib mu teadvusse aga hoopis piibli tõlkes olev väljend «ja maa oli tühi ja paljas». Fakt on, et maapiirkonnad tühjenevad inimestest, ja see protsess näib olevat pöördumatu.

Viimasel ajal on Euroopa, sealhulgas Eesti juhtide, ametnike ja ekspertide tulevikuvisioonid olnud pehmelt öeldes pessimistlikud. Õilmitseva Lääne unelm on hakanud murenema. Linnastumine, maapiirkondade tühjaks jäämine, sündimuse vähenemine ja sõltuvushaiguste kiire kasv viitavad ühe kultuuriruumi hääbumisele.

Pärast Esimest maailmasõda ilmunud Oswald Spengleri «Õhtumaa allakäiku» lugedes võib tsivilisatsiooni lõpu tunnused peaaegu üks ühele üle kanda praegusesse Eestisse (loe: Euroopasse).

MIDA NÄEN enda ümber? Koolid, lasteaiad ja mänguväljakud on ilusasti korda tehtud. On ehitatud võimlaid, valgustatud kergliiklusteid ja nii edasi. Paraku pole inimesi, kes neid kasutaksid.

Loodus teatavasti tühja kohta ei salli. Nõnda peaks must või kollane rass asustama juba lähitulevikus peale Euroopa soojema ja jõukama osa ka tühja Eesti. Vett on siin külluses ja muld viljakas. Külma ja niiskusega harjumine võtab aega, aga sellestki saab üle.

Professor Evald Saag ütles üheksakümnendatel aastatel ühel loengul, et on üksnes aja küsimus, mil pilusilmsed inimesed meie kodude akendest ja ustest sisse imbuvad. See polnud ilmselt prohvetlus, vaid faktide sedastamine.

Mis siis teha? Kas uskuda vääramatute suundumuste kiuste eesti rahvuse püsimisse? Siinne «tühi ja paljas» maa on tohutu rikkus neile lõunapoolkera inimestele, kes üritavad ellu jääda viljatul pinnasel, peavad olelusvõitlust igapäevase puhta vee pärast või ei mahu enam oma riiki ära.

Hiljuti sündis maakera seitsmemiljardes inimene. Enamik Maa asukaid elab tihedalt koos reostatud ning looduskatastroofide meelevallas olevatel aladel ja neid sünnib aina juurde. Mida teevad ettevõtlikumad? Otsivad elamisväärsemaid paiku ja meil Eestis on neid külluses.

Kui kunagi läksid meie praegusi alasid asustanud soomeugrilastest ettevõtlikumad üle lahe ja neist said soomlased, siis praegu toimub midagi samasugust. Lahkujatest jäävad maha maa ja majad ning pole kedagi, kes neid asustaksid.

Lätis ning kuuldavasti järjest sagedamini ka Eestis ostvat keskmised hiina ettevõtjad innukalt kokku odavat kinnisvara. Mida see uudis meile ütleb? Ikka seda, et varsti on nad siin.

Paar aastat tagasi jalutasin sõbraga Soomaal maaliliselt vonkleva Kõpu jõe kaldal. Korraga kangastus mulle hiinlaste projekt, kuidas asustada Eestimaad. Nad ostavad jõeäärsed krundid, rajavad kommunikatsioonid, ehitavad alad maju täis ja toovad elanikud sisse.

Mis meie väikesele rahvale näib võimatu ja perspektiivitu, on kiirelt kasvava miljardirahva käes käkitegu. Kõik on ju valmis: maal eurorahadega ehitatud rajatised ootavad kasutajaid.

Ootan põnevusega maaelu jõulist elavnemist, et sel hüljatud alal oleks taas kuulda laste kilkeid, kukkede kiremist ja lehmade ammumist.