Sisukord
Paberleht
Paberleht

Rahva enamik pole raie, vaid üleraie vastu

4 min lugemist
Martin Luiga FOTO: Erakogu

TULINE SÕNASÕDA METSA ja puidusektori tuleviku üle kestab juba vähemalt neljandat aastat. Pealtvaatajale võib segaseks jääda, mida selles sõneluses osalejad õigupoolest soovivad, mispärast soovivad ja mis nende soovidega õieti kaasneks. Visa on kaduma ka müüt, et säästva metsamajanduse pooldajad tahavad justkui lõpetada igasuguse raie ja puidukasutuse. Sealt edasi tuleb juba üsna põhjendamatu mure töökohtade ja tualettpaberi pärast, samuti puidust toolide pärast, millel me kõik väga istuda tahame.

Tegelikult pole puidu kasutamise täieliku lõpetamise ambitsioon keskkonnakaitsjate seas kuigi laialt levinud. Peaasjalikult on jäänud kõlama soov tegutseda säästlikkuse piirides, mida on läbi aegade eri dokumentides kirjeldatud üsna sarnase suurusena: õigusaktis «Eesti metsapoliitika heakskiitmine» (1997) 7,8 miljonit tihumeetrit aastas, uuringus «Eesti võimalused liikumaks konkurentsivõimelise madala süsinikuga majanduse suunas aastaks 2050» 8,4 miljonit tihumeetrit aastas, Stockholmi Eesti instituudi metsanduse arengukava arengustsenaariumide mõjuhinnangus 8 miljonit tihumeetrit aastas. 2018. aastal ulatus raiemaht aga 12,5 miljoni tihumeetrini, mis oli pealegi lausa poolteist miljonit tihumeetrit suurem kui aasta varem. Kümne aasta keskmine raiemaht on olnud 10,7 miljonit tihumeetrit aastas, 2019. aastal oli see 11,3 miljonit tihumeetrit. Kohati räägitakse keskkonnakaitsjate seas tõepoolest ka vajadusest seni kestev üleraie kompenseerida, aga mitte eriti entusiastlikult.

Samas kõnelevad väiksema raie pooldajad kahjuks tihtilugu, vähemalt vähem formaalsetes olukordades ja eravestlustes, et tööstus ja riik tahavad Eesti ülepea lagedaks raiuda. See pole muidugi samuti päris täpne. Tööstusele meeldiks see ehk küll teoreetilise võimalusena – näiteks nii Eesti metsa- ja puidutööstuse liit kui ka Graanul Investi juht Raul Kirjanen on väljendanud selget soovi viia raiemahud 15 miljoni tihumeetrini aastas ja neid seal hoida. Sama kogust peab mõistlikuks vabariigi energiamajanduse arengukava järgmiseks aastakümneks. Samuti soovivad sektor ja riik Soome eeskujul loobuda sellistest raiepiirangutest nagu küpsusvanus ja küpsusdiameeter. Seaduse järgi võiks kogu küpse majandusmetsa kas või selsamal aastal maha võtta ning statistikast loeksime sellest alles aasta pärast.

SÄÄSTLIKKUSE PIIRIDESSE jäämine ei kahjustaks kuigivõrd meie igapäevast vajadust pehme paberi ja puidust toolide järele. Kogu Eesti rahva tualett- ja köögipaberivajadus rahuldatakse vähema kui 100 000 tihumeetri raiega, mis on vähem kui sajandik praegusest mahust. Toolivajaduse kohta pole mul täpseid andmeid käepärast, aga intuitiivselt tundub, et see peaks olema veelgi väiksem, isegi kui me kõik istuksime moodsatel saepurutoolidel, mis tahavad iga viie aasta tagant väljavahetamist.

Enim puitu – üle poole! – põletatakse ühel või teisel viisil, millega me ei erine tegelikult kuigivõrd Euroopa Liidu keskmisest ning mis ei ole sugugi loomulik areng, vaid on tingitud Euroopa Liidu vildakast taastuvenergia poliitikast, mis ebaefektiivsele ja looduskahjulikule puidupõletusele heldelt peale maksab. Taani eraldas just biomassipõletuse toetamiseks järgmisel aastakümnel 550 miljonit eurot, just sinna on viimastel aastatel jõudnud üle poole Eestis raiutud ja pressitud puidu­graanuleist.

Äsja avaldatud Euroopa Liidu elurikkuse strateegia lubab käesoleva aasta lõpuks biomassi säästlikkuse põhjalikult üle vaadata. Ka Euroopa rohelepe toob välja vajaduse vältida oma positsioone kindlustanud suurtööstusi, kes kallutavad ressursside tarvitamist ebaoptimaalses suunas. Metsa- ja kliimaprobleemide hääletorud pole viimaste aastate jooksul võimenenud üksnes meil, vaid kõikjal Euroopas. Riigil oleks targem pigem möödapääsmatut ennetada kui sellele kõigiti vastu sõdida – kiires reageerimises võib peituda konkurentsieelis.

Mis puutub maapiirkondade töökohtadesse metsa- ja puidusektoris, siis see pole teps mitte ainult looduskaitse ja tööstuse vägikaikaveo küsimus, kuigi töötajatest räägitakse meil peaasjalikult ikka siis, kui mõni tööstus oma positsioone kaitseb. Töökohtade suhteline nappus maal on üks tasakaalustamata regionaalarengu tagajärg. Tasakaalustamata regionaalareng oli ka üks EKRE populaarsuse kiire kasvu põhjus, nagu ka tõik, et meie maksude ja regulatsioonide süsteem soosib ebaproportsionaalselt suuremaid, ennast juba sissetöötanud ettevõtteid väiksemate ja alustavate arvelt. Samamoodi kaovad töökohad paisuva metsa- ja puidusektori sees. Konkreetselt metsasektoris on töökohtade arv viimase 20 aasta jooksul töö mehhaniseerimise tõttu kahanenud poole võrra. Raiemahud on aga ainult kasvanud. Ka metsanduse arengukava majandusrühmas metsa- ja puidutööstuse liitu esindanud Tõnu Ehrpais tunnistas sellesama rühma kohtumisel, et just tema neid töökohti kaotabki: mõtleb välja efektiivistamise plaani ja küsib enda kõrval istuvalt Swedbanki mehelt laenu. Pole ka mõeldamatu, et töötatakse välja metsalangetamise robot, mida sektor kindlasti suurima heameelega tarvitaks. Samuti napib mitmel kvaliteetsemat materjali tarvitaval tööstusel juba praegu toorainet. Nõudlust on.

«AGA KUIDAS ME elama ning mida ometi sööma hakkame?» on laiem küsimus, mille lahenduseks ei saa olla ainult see, et teeme aga vanal viisil edasilaskmise lihtsamaks. Koroonaviiruse vallapäästetud majanduskriis nõuab elu ümberkorraldamist. Kliimakriis aga võib suurendada survet metsamaad taas põllumaaks muuta, sest muudes maailma piirkondades muutuvad põllumaad järjest kasutuskõlbmatuks.

See kõik on miski, millel ei tohiks lasta minna isevoolu teed ja mille peale peaks mõtlema äärmiselt tõsiselt. Paraku ei ole usk analüüsi ja pikemaajalistesse plaanidesse juhtivate kodanike hulgas laialt levinud: tehakse kas nii nagu ikka (viimase paarikümne aasta trende jätkates) või nii, nagu teised ees teevad (arvestamata võimalusega saata korda kohapealset innovatsiooni, tihti arvestamata ka kohalike oludega), või siis mõeldakse käigu pealt midagi välja ja loodetakse, et äkki läheb täkkesse. Tõsidust on selles vähe.

Just nimelt selle puudujäägi kahandamiseks on Eesti keskkonnaorganisatsioonide metsamanifestis viies, seni üsna vähe kõlapinda leidnud punkt: vajadus muuta Eesti praegune metsanduse juhtimise süsteem kitsa ringi põhisest laiapõhjaliseks ning panna see möödapääsmatute muutustega kohanema, dogmadest loobuma, uuenema ning kõikide sidusrühmadega avatult ja tõeliselt kaasavalt koostööd tegema.

Põhimõtteliselt on see demokraatia küsimus, lühiajaliste ja erahuvide tasakaalustamine pikema ja mitmekesisema vaatega ning võimalus kriitilises olukorras kiiresti ja adekvaatselt reageerida.

Seotud lood
21.05.2020 23.05.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto