Pilguheit lõppenud eriolukorrale

Tarvo Madsen Foto: Marko Saarm

VALITSUS KUULUTAS eriolukorra välja 12. märtsil, rohkem kui kaks kuud tagasi. See päev ja sellele järgnenud aeg jääb ilmselt enamikule meist meelde elu lõpuni, sest sellist kriisi ei ole maailma ajaloos olnud üsna pikalt. On mõistetav, et uudne ja keeruline olukord tekitab paljudes meist vastakaid arvamusi, hirmu ja kahtlusi. Arvamine on ju iseenesest hea, kuid igasuguste arvamuste kujunemisele aitab kindlasti kaasa see, et elame ühiskonnas, milles info liigub kiiremini kui kunagi varem. Sõna- ja arvamusvabadus on osa demokraatiast ning keegi ju ei vaidlusta väidet, et me tahame elada demokraatlikus riigis. Selle ilusa särava mündi teisel küljel on aga paratamatu tõsiasi, et õige infoga sama kiiresti levib väärinfo. Paljud inimesed on veendunud, et nende arvamusel on sama kaal kui aastakümnetepikkuste uuringutega kindlaks tehtud faktidel, ning see on lõiv, mida peame sõnavabaduse ja demokraatia säilitamiseks maksma.

Minus tekitas eriolukorra ajal mitmel korral trotsi ja lausa viha see, kuidas sõnavabadust ära kasutades proovisid omakasu lõigata paljud nii-öelda teisitimõtlejad. Mitmesugused vandenõuteoreetikud ja -portaalid said pideva reklaami ja valeinfo levitamisega lugejaskonda juurde. Näiteks Yaya Kracht, kes nägi toimuvas võimalust oma jälgijaskonda ja seega ka kasumit suurendada.