Läinud ajad, jäänud mälestused

Kuidas kellelegi. Neljajalgsele näitusekülastajale pakkus kõige rohkem huvi rebasetopis. Eemal seisvast mägratopisest käis ta kauge kaarega mööda ja seinal rippuvatele piltidele ei visanud pilkugi. Foto: Marko Saarm

Vana metsavahi joonistuste ümber Kondase keskuses kujundatud väljapanek toob meieni terve kadunud ajastu.

Metsavahiametit hinnati Eesti ühiskonnas ammustest aegadest. Ajast ja riigikorrast hoolimata oli metsavaht vaba ja võõrandamatute privileegidega. Mõisatallis talle ihunuhtlust ei antud ja nõukogude bürokraatia puudutas teda vähem kui teisi.

Metsade kaitsmisele mõeldes oli ainuüksi teadmine metsavahi olemasolust suure psühholoogilise mõjuga. «Kus on ikka teada, et ametis on tõsine mees, sinna nii lihtsalt metsa varastama ei julgeta tulla,» on öelnud Eesti viimaseks metsavahiks nimetatud Põlvamaa mees Tõnu Lume, kelle sõnul oli metsavaht läbi aegade maal hoopis rohkem kui tavaline inimene: ta oli suurel määral ka riigi ja võimu tugipunkt.