/nginx/o/2020/05/18/13107084t1h33e2.jpg)
12. VEEBRUARIL langetas Tartu halduskohus otsuse, millega peatas Leie kooli ümberkorraldamise. Viljandi vallavolikogule anti etendus võimalusest otsustada, kuidas protsessiga edasi liikuda. Vormistatigi ainuõige seisukoht ja nõustuti kohtuotsusega. Mis põhjusel ma sellest juba tolmukihi alla vajunud protsessist nüüd taas kirjutan?
Selleks tuleb minna ajas tagasi üle aasta, täpsemalt 2019. aasta 27. märtsi õhtupoolikusse. Just tollel päeval langetas Viljandi vallavolikogu otsuse Leie kool ümber korraldada. Enamik juba teab, et lapsevanemad sellega nõus ei olnud ja pöördusid oma õiguste kaitseks ka kohtusse.
Viljandi vald palkas ennast kohtus kaitsma advokaadibüroo Triniti. Otsuse võttis ainuisikuliselt vastu vallavanem Alar Karu. Küsimus ei olnud kordagi vallavalitsuse ega -volikogu päevakorras. See tähendab, et ametlikult ei ole kumbki juhtimisorgan vallavanemale suuniseid andnud. Kõnealuse lükke muudab taunimisväärseks asjaolu, et seadus ei anna vallavanemale õigust volitada advokaadibürood valda kui haldusterritoriaalset üksust esindama. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse kohaselt esindab omavalitsust kohtus valla- või linnasekretär või volitab selleks teisi isikuid. See tähendab, et ainult vallasekretäril on õigus valda kohtus esindada või allkirjastada volitus advokaatidele.
VOLITUSTE KÜSIMUS KERKIS päevakorrale kohtulahendi saabudes ja kohtukulude analüüsis volikogus. Minu hinnangul ei peaks sääraste kaasuste puhul omavalitsus endale advokaate palkama ja mind toetab ka riigikohtu seisukoht. Seetõttu otsustasin uurida, milline instants otsustas advokaadid palgata ja kes talle volituse andis. Nagu eespool mainitud, oli tegemist vallavanema soologa.
Küsisin selle aasta märtsis vallavalitsusest selgitust, kuivõrd on vallavanema volitus sel juhul kehtiv, kui seadus niisugust volitusõigust talle ei anna. Sain vastuse, et kõik on korras ja minu tõlgendus kohaliku omavalitsuse seadusest on puudulik. Kuna aga minu sisetunne ütles, et asi ei klapi, pöördusin selguse saamiseks rahandusministeeriumi poole, kes on kohustatud kohaliku omavalitsuse korralduse seadust selgitama ja tõlgendama.
PÄRAST KUU AJA PIKKUST ootamist sain rahandusministeeriumi seisukoha, milles on ühemõtteliselt kirjas, et vallavanem ei saa anda advokaadibüroole sellist volitust, kui kohus on vastustajaks määranud omavalitsuse. Leie kooli kohtuprotsessis nii ka oli.
Taas pöördusin vallavalitsuse poole, et saada selle liikmete uus ettekujutus tekkinud olukorrast. Seekord otsustasid nad ka ise teha päringud nii rahandusministeeriumi kui õiguskantslerile. Ministeerium jäi oma seisukohale kindlaks ja lisas, et Viljandi valla põhimäärus ei ole kohaliku omavalitsuse seadusega kooskõlas. Õiguskantsleri kantseleist vastati, et nende ülesanne ei ole selles olukorras seisukohta võtta. Lisati siiski neutraalne kommentaar, mis ei lükanud rahandusministeeriumi seisukohta ümber, mõnes punktis isegi kinnitas seda.
Sellest hoolimata otsustas Viljandi vallavalitsus, et Alar Karu ei ole seadust rikkunud ja oma volitusi ületanud. Selline lähenemine tekitas minus hämmingut. Vallavalitsus oli oma kirjas mulle tsiteerinud õiguskantsleri büroo seisukohast väikest osa, mida oli vääralt ja kohatult kasutanud, et toetada oma seisukohta. Rahandusministeeriumi kirjavahetusest ei olnud seal sõnagi. See, et mulle edastatud vastus oli puudulik ja ebapädev, sai selgeks siis, kui minu kätte jõudis nii kirjavahetus rahandusministeeriumiga kui ka kirjavahetus õiguskantsleri bürooga. On kahetsusväärne, et kasutatakse sääraseid alatuid võtteid, et näidata ennast puhtana. Ei oleks ju olnud eriti raske vastusesse kirjutada «Tunnistame oma eksimust ja järgmisel korral lisame kliendilepingule ka vallasekretäri allkirjaga volituse».
UUTE ASJAOLUDE valguses seadsin kahtluse alla maksumaksja raha kulutamise õigusabikuludele. Usun, et just seetõttu üritatigi ennast puhtaks pesta. Olen seniajani veendumusel, et mainitud õigusabikulude katmine vallaeelarvest on väär.
Kuid miks vallavanem üldse niisuguse otsuse ainuisikuliselt vastu võttis? Miks pidas ta vajalikuks tulla volikogusse arutama, kas kohtu otsus edasi kaevata, mitte aga seda, kas üldse kohtusse minna ja advokaadid palgata. Usun, et volikogu oleks juba toona näinud, et protsess kisub valesse suunda, ja aegsasti oma otsuse üle vaadanud.
Nüüdseks on Viljandi vald saanud umbes 10 000 eurot kahju, sest vallavanem otsustas palgata advokaadid ja minna kohtusse seda volikoguga arutamata. See oli ju volikogu otsus, mis kohtusse kaevati. Kas tõesti soovib Viljandi vallavolikogu paista kummitemplina, mida vallavanem oma suure karukäpa all hoiab?