Folgifestival ja piiritu optimism
LOOTUS ANNAB elamiseks jõudu. Ammu tuntud tõde on aga, et vahel võib lootus olla pime. Seda artiklit ei ajendanud mind kirjutama mitte ainult enda, vaid ka kaaslaste mure folgifestivali korraldamise pärast ajal, mil koroonaviirus pole veel kadunud ja meil pole vaktsiini selle viiruse vastu võitlemiseks.
Minul ja paljudel teistel on meeles professor Irja Lutsari nending, et koroonat võib iseloomustada kui pidude haigust. Selge on see, et peod, festivalid ja kontserdid on huvitavad, meelelahutust pakkuvad ja oodatavad, kuid nende korraldamise tagajärjel haigestumiste ja surmajuhtumite arvu kasvu ei taha küll keegi.
Kultuuriminister Tõnis Lukase sõnul peab rahvarohketel üritustel täitma tervishoiunõudeid. Kas aga rõõmsas meeleolus festivalil olles ikka õnnestub täita elementaarseid reegleid, nagu on 2 + 2?
Ärevaks teeb mõte, mis juhtub selle suurürituse tagajärjel hiljem. Psühholoogiast on teada, et optimism viitab sisemise kontrolli tunnetusele ümbritseva suhtes. Tajutud kontroll annab inimesele ka energiat. Optimistid usuvad, et nad kontrollivad olukorda, ja seetõttu ei ole neil märkimisväärselt negatiivseid seletusi tuleviku suhtes. Optimism ei lase tekkida õpitud abitusel. Samas pessimistid tunnetavad, et asuvad ümbritseva mõjuvõimus ja neil pole jõudu sellega võidelda.
UURINGUTE TULEMUSED on näidanud, et mida optimistlikumad on inimese seletused, seda enam on need reaalsuse suhtes moonutatud. Niisamuti on pessimismiga. Veel selgub psühholoogiliste uuringute tulemustest, et optimistidel töötab immuunsüsteem paremini kui pessimistidel. Paratamatult jääb ikkagi küsimus, kas praeguses olukorras piisab optimistlikust seletusstiilist.
Mõistame kultuurikorraldajate soovi ja elulist vajadust korraldada pidusid, festivale ja kontserte ka keerulistes olukordades. Nende töö jäi eriolukorra tõttu ju seisma. Aga mõelda tuleks ka sellele, et uuesti viiruse aktiveerudes võib elu veelgi rohkem seisma jääda.
KASU JA KAHJU KAALUMINE on väga tähtis. Eesti rahval on palju vanasõnu. Asjakohane oleks praegu esile tuua «Üheksa korda mõõda, üks kord lõika».
Mõistagi, lootus on kui elusäde, ilma milleta vajuksime sügavale depressiooni. Kindlasti ei tohiks me lootust kaotada. Samas tuleb säilitada kriitilisus ja kaalutlemine. See ei ole kerge, sest oleme ühele või teisele poole kaldu ning hiljem võib ette tulla kahetsusväärne olukord, kus räägime tagantjärele tarkusest.