Päevakommentaar. Tagasivaade eriolukorrale

Tarvo Madsen Foto: Marko Saarm

Eriolukord ja epideemia tõrjeks tehtud piirangud ning nüüd lõpuks ka leevendused on palju kõneainet ja vastakaid arvamusi tekitanud. Eriolukorra viimasel päeval sellele kõigele tagasi vaadates näib möödunud kuude iseloomulikuks jooneks olevat see, kuidas üks äärmus vaidleb teisega ja kuldsele keskteele ei suuda paljud oma mõttelaevakest kuidagi tüürida.

Valitsus kuulutas eriolukorra välja 12. märtsil, rohkem kui kaks kuud tagasi. See päev ja sellele järgnenud aeg jääb ilmselt enamikule meist meelde elu lõpuni, sest sellist kriisi ei ole maailma ajaloos olnud üsna pikalt. On mõistetav, et uudne ja keeruline olukord tekitab paljudes meist vastakaid arvamusi, hirmu ja kahtlusi. Arvamine on ju iseenesest hea, kuid igasuguste arvamuste kujunemisele aitab kindlasti kaasa see, et elame ühiskonnas, milles info liigub kiiremini kui kunagi varem. Sõna- ja arvamusvabadus on osa demokraatiast ning keegi ju ei vaidlusta väidet, et me tahame elada demokraatlikus riigis. Selle ilusa särava mündi teisel küljel on aga paratamatu tõsiasi, et õige infoga sama kiiresti levib väärinfo. Paljud inimesed on veendunud, et nende arvamusel on sama kaal kui aastakümnetepikkuste uuringutega kindlaks tehtud faktidel, ning see on lõiv, mida peame sõnavabaduse ja demokraatia säilitamiseks maksma.

Info käsitlemine on vastutusrikas