Linnavurle moodsas laudas ehk Kui ma ükskord lüpsjaks saada tahtsin

Kriisiaja jutt, et tööta jäänud küünetehnikud või hotellitöötajad võiksid leida rakendust põllumajanduses ja näiteks lüpsjaks hakata, sest nendest on ju alatasa puudus, innustas mindki uurima, kuidas linnavurlest võiks farmioperaator saada.

Kavatsusega veeta päev laudatöid tehes helistan Tarvastus tegutseva Karpo piimafarmi juhatajale. Numbrit valides on mul üsna kindel tunne ning usun, et saangi paari päeva pärast loomadele toitu ette tõsta ja joogiämbreid vedada – teha üldse kõiki neid töid, mida tänapäeva farmis tarvis. Lehm ja laudalõhn mulle kui väikelinna servas kasvanule päris võõrad pole, sest pärast maavanaema surma ehitas isa meie kõrvalhoone pikemaks, et vanaema maalt linna kolitud lehm saaks juurdeehitises elama hakata.

"Vastan teile ausalt: piimatootmine ei ole ühe päeva töö. Et farmitööst aimu saada, peab vähemalt kaks nädalat oskaja kõrval töötama," lausub osaühingu Karpo juht Kalev Nurk. "Meil läheb 12 tonni juustupiima eksporti ja kui selle hulka peaks sattuma ühe haige lehma piim ja see 12 tonni läheb 30-tonnisesse paakautosse, on 30 tonni piima hetkega rikutud ning meie oleme päeva pealt pankrotis," näitlikustab ta farmitöö vastutusrikkust. "Sellist riski ei tasu võtta. Jah, võiksin teid ju välja õpetada, aga siis peab mul olema kindel teadmine, et töötate minu juures aasta või vähemalt kuus kuud."

Tööküsijaid Kalev Nurga sõnul ikka käivat, aga töötaja saavat vähestest. "Kui inimene on juba üheksa aastat töötu olnud, siis pole eriti usku, et ta tahab nüüd tööle hakata," nendib ta ning annab vihje ka farmitöötaja lati alamkõrguse kohta: "Kandideerija intelligentsus peaks olema selline, et ta on võimeline CV-d kirjutama."

Samas oli just eelmisel päeval käinud tööd proovimas üks intelligentne mees ja lubanud tagasi tulla, aga selle asemel oli ta teatanud hoopis, et ettevõtte pakutav korter talle ei kõlba ja enam ta tööle ei tule. Veel ütleb juhataja, et kui keegi saabki tööle vormistatud, on sel enamasti kohe võlanõudjad sabas.

Osaühing Karpo on ostnud ja remontinud töötajate majutamiseks kümme korterit. "Eelistan tööle ja elama võtta peresid, see päästab ehk mehi viina poole vaatamast. Aga kui katsetuse järel tuleb teha korteris kapitaalremont, teevad raisatud aeg ja vaev meele mõruks," räägib juhataja ning illustreerib oma juttu näitega viimaste lahkujate järelt kraamimisest: "Kolm tundi koristasime kolme inimesega: voodialune oli kondoome täis, mis veel muust rääkida."

Peale farmitöö tehakse majandis ka põllutöid ning kahe valdkonna peale kokku on ametis 30 inimest. "Oleme saanud üldiselt oma rahvaga hakkama. Ukrainlasi on meil viis. Neil on kodus oma probleemid, mille lahendamiseks nad meil töötavad, aga ega keegi neist päriselt siia jääda taha," märgib Kalev Nurk.

Muraka farmi Välgita külas ei tihka ma ennast pakkudagi, sest seal lüpsab lehmi robot ja inimkätest puudust ei tunta. Aasta alguses tunnustas president Kersti Kaljulaid farmi peremeest Karmo Männikut efektiivse töökorralduse eest isegi Valgetähe V klassi teenetemärgiga.

Nii hakkab farmide otsimine mulle meenutama Lehte Hainsalu lasteluuletuste kogu "Kui ma ükskord", milles kõige meeldejäävamad lood jutustavad just heast tahtest ja nurjunud sooritusest.

Võistre küla Parduse talu perenaise telefoninumbrit valides olen häälestunud äraütlemisele, sest erinevalt Karpo farmist see talu isegi ei otsi parasjagu tööportaalide kaudu töötajat.

"Jah, kaks aastat tagasi otsisime, aga nüüd on meil üks abiline olemas ja koos temaga saame oma perega kõik tööd tehtud," vastab perenaine Heli Malõh minu tööotsimissoovi peale. Rõõm on aga suur, kui ta lubab mul siiski üheks päevaks tallu tulla.

Parduse peremees Vladimir Malõh ütleb, naerusäde silmanurgas, et talus on kõige keerulisem naistega läbisaamine ja hommikune kohvijoomine: siis kuuleb, mis valesti on. «Muidu pole ju midagi, masinad teevad kõik ära, ise ainult vaatad.» Perepildil on Vladimir Malõh, Heli Malõh, Janne Kiisküla ja perepoeg Tiit Malõh. Foto: Elmo Riig

Palgalisele algab tööpäev laudas hommikul kell kaheksa. Perenaisele on see alanud juba öösel kella nelja paiku, kui tema telefoni oli lehmalt poegimise alguse kohta sõnum saabunud. Vastsündinud lehmvasikas lebab väetina oma põhupesas soojenduslambi all ja kuivatab veel märga kasukat, kui farmitöötaja varem ilmaletulnud vissidele piimpulbrist toidusegu valmistama asub.

Piimapulber lõhnab isuäratavalt vanilli järele ning suuremate vasikate nina ette toidunõusse on puistatud müslit. Hommikusöök missugune. Vilunud farmioperaator hoiab korraga kahte nisakujulise lutiga ämbrit. Mõlema ämbrinisa otsas imeb hommikust toidukorda üks vasikas. Minu toita usaldab perenaine vasika, kelle kollane kõrvasilt näitab arvu lõpuga 44. Näib, et ka kõik teised vasikad selles aedikus tahaksid selle vale-ema nisa oma suulae ja keele vahele suruda ning sooja vanillilõhnalist nektarit neelata. Teisi õrnalt tõrjudes ja iseäranis kärsitule naabervasikale oma vasaku käe sõrmed lutsutamiseks andnud, läheb toitmine libedalt.

Vasikad söönud, lähme lüpsiplatsile. Robot lüpsab lehma kas iga nelja, iga viie või iga kuue tunni tagant – sõltuvalt looma piimaannist. Elektroonikaga varustatud värav tunneb lehmad ära ja suunab nood kas siis puhkama või lüpsile.

Samal ajal kui lehma lüpstakse, saab too meeleheaks jõusöödaga maiustada. Aga ega sedagi kõigile ühtmoodi anta. Ikka sedamööda, millised andmed on looma kohta infosüsteemi kogunenud.

Arvutiekraanilt on näha, kes on juba lüpsmas käinud ja kes peavad veel tulema. Ekraanilt saab ka teavet nende lehmade kohta, kelle lüps on mingil põhjusel pooleli jäänud. "Vahel lööb mõni lihtsalt lüpsja küljest ära, aga teinekord juhtub ka, et loom on haigeks jäänud," toob Heli Malõh näiteks.

Samuti teab robotlüpsja, kuidas piima eraldada. "Poeginud lehmade ja ravi saavate lehmade piim läheb eraldi."

Laudatöödel kantakse kindaid. Parduse talu perenaine Heli Malõh puhub kummikindasse, sest siis saab selle paremini kätte panna. Foto: Elmo Riig

Lüpsiplatsi seinal teadetetahvlil on kirjas jälgimist vajavate loomade numbrid. Keda on lähiajal poegima oodata ja kellele on paigaldatud sünnitegevuse algamist näitav andur. Mõne looma udara kuju vajab eraldi tähelepanu, sest esimest korda lüpsma tulnud loomal võivad tagumised nisad olla teineteisele nii lähedal, et robot ei tule nendega esmakohtumisel toime.

"27 lonkab natuke," ütleb perenaine Heli Malõh tütrele, maaülikoolis loomakasvatust õppinud Janne Kiiskülale. Põhjusi, miks laudas elav lehm ühel päeval lonkama hakkab, võib olla mitu. "Näiteks tallahaavandid või valgejoone haigus," räägib Janne Kiisküla. Valgejoone haigus kujutab enesest sõra alla tekkivat mädakollet, mis tuleb avada ja puhastada, et jalg saaks paranema hakata. Kui lonkava jalaga looma eest ei hoolitseta, on loom haige, ei söö, ei joo, tulevad udarahaigused ning ta kaotab oma piimatootmisvõime.

Lehma ravi ei tähenda sugugi alati antibiootikumikuuri. Jala puhul see ongi sageli üksnes tähelepanu ja hool: puhastamine ja jalga kõrgemal hoidev klots. "Kes ei söö, ei joo, nendele tuleb sondi teha," märgib Janne Kiisküla.

"47-l olid täna silmad teistmoodi," sõnab perenaine tütrele.

Heli Malõh näitab kuvarilt, millised lehmad on lüpsil juba käinud ja kes on tulemas. Foto: Elmo Riig

"Talle teemegi kohe sondi," kostab too seepeale ja läheb abilise Ülle Rimmeliga looma protseduuriks ette valmistama. See tähendab, et nad otsivad looma teiste vahelt üles ja toovad veidi eraldi, et oleks ruumi tema ümber toimetada. Samal ajal lahustab perenaine kahes suures ämbris mineraalisegu, et looma kosutada, ning lisab põletiku vastu mõjuvat söepastat. Et toimet avaldada, peavad kõik need ained ja vedelik jõudma looma makku.

Janne Kiisküla pistab läbipaistva voolikuotsa loomale suhu ja lükkab seda ettevaatlikult, vahepeal toru väljaulatuvat otsa nuusutades sügavamale. Kui torust on tunda mao lõhna, on see piisavalt sügaval, et protseduuri alustada.

"Tunned? On ju mao lõhn?" küsib ta voolikut mulle nina alla pistes. Nuhutan mõne korra, et saada aimu laudaõhu ja looma maost tuleva lõhna erinevusest. On tõesti erinev.

Seesama voolikuots läheb nüüd erilise pumba külge, mis tõmbega toob ämbrist vedeliku voolikusse, ning vajutusega liigub vee-, ravimi- ja toitesegu looma makku. Saan austava ülesande ämbri sisu ära pumbata.

Liigutan pumpa ettevaatlikult ja üsna aeglases tempos, mõeldes looma võimalikule ebamugavustundele, kui toidusegu ehk liiga kiiresti mööda voolikut makku tormab. Igaks juhuks küsin Janne Kiiskülalt sobiva pumpamiskiiruse kohta. Saan teada, et tema pumpab kiiremini. "Teisi töid on ka vaja teha," poetab ta kavala muigega. Protseduuri viimased pumpamised teebki ta ise ja seejärel eemaldab sondi. Väike kogus makku pumbatud tumerohekat vedelikku tuleb koos väljavõetava sondiga tagasi, muist väljub üsna kohe ka looma tagumisest otsast. Loodetavasti teevad kehasse jäänud lisatud ained oma töö ja loom hakkab kiiresti tervenema.

Janne Kiisküla mõnetunnise vasika juures. Paremas käes hoiab ta looma kohta infot saatvat andurit. Foto: Elmo Riig

Esmaspäevast reedeni kella kaheksast viieni farmis toimetav töötaja hoolitseb päeva jooksul vasikate toitmise, söödanõude pesemise ja loomade allapanu eest. Põrandale loomadele külje alla puistab ta kahte sorti pulbrit. Üks kuivatab põrandapinda ja teine hävitab baktereid, et loomad püsiksid terved ja neil ei tekiks udarapõletikku.

Ehkki paljud tööd teeb laudas ära robot, on hulga noorloomade ja 153 lehmaga, kellest igaüks annab päevas 31–33 liitrit piima, inimeselgi tegemist omajagu.

Perenaine ütleb, et neil vedas, et nad nii tubli töötaja enda juurde leidsid. "Oluline, et inimesel on südametunnistus. Et ta näeb, läheb ja teeb," võtab Janne Kiisküla kõige tähtsama lühidalt kokku.

Kui hommikul laudauksest sisse astusin, uskusin, et veedan terve päeva pererahvaga laudatöid tehes. Päris nii ei läinud. Juba öösel lauta kiirustanud perenaine ja varahommikul saabunud tütar jätsid lauda mõneks ajaks abilise hoolde, et minna koduseid toimetusi tegema, kuni tuleb järgmiselt mullikalt sõnum poegimise alguse kohta. Seda on oodata. Lüpsta ma ei saanudki. Selle asemel nägin ühel hommikupoolikul piimatootmise köögipoole üht võimalikku lahendust.