Sisukord
Paberleht
Postimees

Koroonakriis kui väikelinnade võimalus

4 min lugemist
Madis Timpson, Viljandi linnapea. FOTO: Elmo Riig/SAKALA

OLUKORD, KUS KOROONAVIIRUSE leviku ja selle piiramiseks kehtestatud meetmete tõttu oleme, toob meelde president Lennart Meri legendaarseks saanud lause «Olukord on sitt, aga see on meie tuleviku väetis!». See 1997. aastal öeldud lause iseloomustas hästi toonast olukorda, mis oli Eestile tõesti keeruline, kuid milles tehtud otsused mõjutavad meid veel nüüdki.

Koroonaviiruse põhjustatud kriis tegelikult alles avab oma tõelist palet. Vähemalt praegu, 2020. aasta maikuu keskel paistab, et tervishoiukriis jäi kardetud kujul tulemata – meie meditsiinisüsteem sai hakkama. Aga tervishoiusüsteemi vastupidamise tagamiseks kehtestatud meetmed alles hakkavad meie majandusele märkimisväärset mõju avaldama.

Eesti on väga avatud majandusega riik, meie ettevõtted on tihedalt seotud partneritega nii lähiriikides kui üle maailma. See kehtib ka enamiku Viljandi suuremate ettevõtete kohta, kes on Eesti ühed eesrindlikumad eksportijad. Peame seega olema valmis, et kuigi koroonaviirus puudutas Viljandit ja Viljandimaad vähe, tabab saabuv majanduslangus meid samamoodi kui kõiki teisi.

KOHALIKE ETTEVÕTETE käekäigust oleneb omakorda see, kui palju laekub omavalitsuse kassasse maksuraha, mille eest teenuseid pakkuda ja investeeringuid teha. Esimesed maksutulu kahanemise märgid on juba näha. Kui märtsis laekus Viljandi linnale üksikisiku tulumaksu kahe nädalaga 8,4 protsenti planeeritust vähem, saab vahest igaüks aru, et plaane tuleb hakata ringi tegema.

Samas on riik andnud signaale, et planeeritud investeeringuid katki ei jäetaks, sest valitsus kavandab omavalitsuste toetamiseks mitmesuguseid meetmeid. Nii olemegi Viljandis edasi läinud kesklinna tänavate ja Vabaduse platsi ehituse, Järveotsa elamurajooni arendamise, Mängupesa lasteaiahoone remondi ning jalgpallihalli planeerimisega. Suure tõenäosusega õnnestub tänavu Tallinna tänavat veelgi edasi arendada. Proovime majandust mitte päris maha jahutada ning anname endast kõik, et asjad saaksid mõistusepäraselt tehtud. Kurioossel kombel on ehitada tegelikult praegu väga hea, sest pole suuri rahvahulki, kelle igapäevategevusi see häiriks.

Olgugi et ma pole riigi rahalise võimekuse kestmise suhtes sama optimistlik kui Toompeal olevad poliitikud, olen päris kindel, et saame käesolevaks aastaks planeeritud suuremad investeeringud tehtud, ilma et peaksime teistes valdkondades liiga palju lõivu maksma. See aga ei tähenda, et me ei peaks kriitilise pilguga üle vaatama, kust oleks võimalik kokku hoida. Esimesed sammud on selle poole juba astutud.

PRAEGUST KRIISI on palju võrreldud 2008. aastal alanud majandussurutisega. Nägin toonase kriisi lahendamist valitsuse tasemel otse sündmuste keskel. Mis eristab praegust olukorda 2008. ja 2009. aastast?

Kui siis teadsime, et majandus on üle kuumenenud, ning sellest tuli kulutusi kärpides ja struktuurseid muudatusi tehes piltlikult öeldes õhk välja lasta, siis praegu pole lahendused nii selged. Kindel on aga see, et kui see kriis läbi saab, pole maailm enam endine. Me avastame endid uuest reaalsusest ning mõistlik oleks sellega leppida ja eluga edasi minna. Peame tegema korrektuurid oma elukorralduses, võtma kaasa parimad teadmised ja vaatama tulevikku.

Kindlasti kaovad tööturult mõned töökohad ja asenduvad uutega. Minu arvates võiks Eesti olla siin teerajajaks, sest meil on hästi arenenud e-riik koos sinna kuuluvate teenuste ja võimalustega. Peaksime seda ära kasutama globaalses konkurentsis.

ÜHT VÕIB AGA möödunud kahe kuu kohta öelda: viljandlased näitasid ennast koroonaviirusevastases võitluses kõige paremast küljest. Selle tunnistuseks on ka vähene nakatumiste hulk meie maakonnas. Linnapeana ei olnud mul kordagi sellist tunnet, et kuskil tuleks hakata midagi täiendavalt ära keelama või tegema lauskontrolle. Ja mul on selle üle väga hea meel, sest ma ei toeta lauskeelamist ja täielikku kontrolli. Kainele mõistusele peab ka koht jääma.

Inimesed on olnud mõistlikud ja mõistvad. Kui paljud omavalitsused panid kriisi alguses kinni mänguväljakud, sest seal ei suudetud kinni pidada 2 + 2 reeglist laste ja ka lastevanemate vahel, siis Viljandis sellist muret peaaegu ei olnudki ja saime oma mänguväljakud kogu aeg avatuna hoida.

Linnavalitsus saatis juba märtsi lõpus eriolukorra reeglitest kinnipidamist kontrollima kaks ametnikku. Nad pidid mõnikord vestlema noortega, kes olid koos suuremates seltskondades kui kaks inimest, kuid ühtegi ettekirjutust ei pidanud nad terve eriolukorra vältel tegema.

Mul jääb üle kõiki viljandlasi sellise käitumise eest tunnustada ja tänada. Arvan, et see näitabki, millised viljandlased on: me oleme avatud, arusaavad ja mõistlikud. Sellegipoolest pidagem meeles, et 2 + 2 reegel kehtib ka pärast eriolukorra lõppu. Uue haiguspuhangu vältimiseks on oluline, et säilitaksime edaspidigi valvsuse. Et me ei läheks haigena kodust välja, peseksime korralikult käsi ja hoiaksime avalikes kohtades teiste inimestega distantsi. Midagi ülemäära keerulist siin ju pole.

ÖELDAKSE, ET head kriisi ei tohi raisku lasta. Minule tähendab see ütlus ühelt poolt õppimist ja tulevasteks kriisideks paremini valmis olemist. Teisalt võib seda lauset tõlgendada nii, et kriisi ajal tuleks pilk tulevikku pöörata. On üsna kindel, et isegi siis, kui viirus on seljatatud ja kõik selle tõttu kehtestatud piirangud kaotatakse, on inimesed veel pikalt ettevaatlikud nii reisimise kui ka suurte rahvahulkade suhtes. Mina näen siin võimalust sellistel linnadel nagu Viljandi.

Nüüd, kui kaugtöö on muutunud normiks ehk inimese füüsiline asukoht on paljude ametite puhul muutunud ebaoluliseks, on aeg küps, pööramaks ringi tendentsi, et Eesti inimesed on liikunud järjest enam elama Tallinna. Ülerahvastatud suurlinnade asemel võiks koroonajärgses maailmas olla eelis just Viljandi-sugustel rahulikel väikelinnadel, kus on samas olemas kõik tänapäeva ühiskonnas tähtsad teenused. Ja mõtleme korra nii: kui töötada võib kodust, siis kas teeksite seda parema meelega lärmaka tänava ääres ühetoalises korteris või sellega sama palju maksvas eramajas? Sellise võrdluse saab tuua, vaadates korterite hindu Tallinna kesklinnas ning majade hindu Viljandis Peetrimõisas või Uueveskil.

TULLES TAGASI president Meri tsitaadi juurde, võime öelda, et otsused, mida teeme täna, mõjutavad Eesti arengut veel palju aastaid. Suunakem siis pilk tulevikku ja pidagem meeles, et sellist maailma, nagu oli enne koroonaviirust, enam tagasi ei tule. On meie endi teha, kas oleme uue maailma loojate või teiste tehtud keskkonnaga kohanejate seas. Kas tahame ise oma tulevikku suunata või oleme nõus sellega, mida meile ette öeldakse? Mina soovin ehitada tulevikku.

Seotud lood
13.05.2020 15.05.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto