Sisukord
Paberleht
Postimees

Villakandjast suvekuulutajate tulek

2 min lugemist
Krista Kull FOTO: Elmo Riig

PALJU ON RÄÄGITUD sellest, et kui Viljandis võetakse nõuks midagi korraldada või ellu kutsuda, võib juba õige pea sellest algatusest traditsioon kujuneda. Nii on see olnud ümber Viljandi järve jooksu, hansapäevade, folgifestivali ja mõne muugi ettevõtmisega. Sel hooajal on aga kõik teisiti. Traditsioonid on jäetud ooterežiimile, edasi lükatud või endisel kujul ära jäetud.

Aga nemad tulid ikkagi linna! Juba mitmendat korda. Murdmata traditsiooni, küsimata eriolukorrast. Nad tulid. Lambad.

Kui kogu maailm ägab koroonakriisis, samal ajal sellest sammhaaval välja tulles, peame rõõmustama ka väikeste asjade üle siin elus. Olgu selleks päikseline ilm, hea sõna ülemuselt, tunnustus sõpradelt või lähedase kallistus.

Lammaste jõudmine lossimägede nõlvadele on kahtlemata see sündmus, mille puhul võime rõõmsalt ohates tõdeda: suvi tuleb, lootuskiir süttib. Jalutajad saavad suu naerule, sest tagasi on need iga-aastased villakandjast suvekuulutajad, kes paitavad meeli nii viljandlastel endil kui ka nende külalistel.

LAMBAD JA VILJANDI kuuluvad kokku nagu järv ja legend paadimehest. Juba talvel hakatakse siit-sealt uurima, kas lambad ikka tulevad taas, kui rohi haljendab. Neid tullakse imetlema lähemalt ja kaugemalt. Viljandi järve ja lossimägede vaheline ala on loodud selleks, et väärtustada seda veel millegi meeldejäävaga, Viljandile omase kiiksuga.

Kohaliku muuseumi juhi Jaak Pihlaku ideest lambad linna tagasi tuua on saanud linna maine pärisosa. Siinsete lammaste üle on nalja visatud, neist on palju klippe filmitud ja pilte üles võetud, aga enim on nad lihtsalt kõigile rõõmu toonud. Nad on justkui tulnud meile näitama, et lihtsad ja loomulikud asjad siin maailmas on kõige köitvamad. Kui üks linn on loodud eriliseks, lihtsate, ent unustamatute asjade kokkusaamise kohaks, siis Viljandi on just see linn.

Piisas lammastest, kes saabusid linna eestvõttel ja koostöös lambapidajatega uhkelt suve tulekut kuulutama, et mõista: tähelepanu köitmiseks pole alati vaja rõhuda kättesaamatule või negatiivsele. Piisab ühest villapallist, kes toimetab turvaliselt looduslikus keskkonnas, ning lugusid, mida jutustada omadele ja võõrastele, jätkub kauemaks.

Meil jääb üle lambaid eemalt tervitada, neid oma lastele ja küllatulnud sõpradele näidata ning neil silm peal hoida. Ikka nii, nagu külalistega viisakalt käitutakse – on nad ju meie linna ühed esimesed külalised. Võtkem nad siis rõõmuga vastu ja hoidkem neid nagu omasid!

Seotud lood
12.05.2020 14.05.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto