Sakala sammub Jakobsoni jälgedes

SAKALA ON tänavu põllumajanduse kajastamisel hoidnud vana head Carl Robert Jakobsoni joont ja erineb seega nõndanimetatud peavoolumeedia ajalehtede käsitlustest. Ega nii pika ja väärika ajalooga leht, mille juured on otsapidi sellessamas põllumullas, mis meile toitu kasvatab, saagi endale lubada põllumajandusse üleolevat suhtumist.

Sakala uudistejuht Marko Suurmägi jagas 2. mai Sakalas 1987. aastal Viljandi näidissovhoosi kartulipõllult saadud kogemusi («Põldu narrima»). Töötasin ise sama majandi Pärsti osakonna vanemagronoomina aastatel 1977–1982, seega on minu mälestused mõnevõrra vanemad. Ka tollal käisid sügiseti Pärstis kartuleid võtmas just Viljandi 5. keskkooli, praeguse Paalalinna kooli õpilased.

Tulevase Viljandi maavanema, toonase koolipoisi Erich Palmi vanemad olid mõlemad eesrindlikud sovhoositöötajad. Pere elas sellal Savikotis. Erichil polnud muidugi mõtet hommikul vara linna sõita, et siis koos teistega sovhoosi bussiga põllule naasta. Võtsin ta ise töökoja juurest auto peale ja paigutasin «piruka» kongi istuma.

1978. aastal oli kartul maha pandud pikale Jaanuse põllule. Kohale jõudnud, paistsid kohe silma suur segadus ja tööseisak. Brigadir oli kõigile maatüki välja mõõtnud, kuid kahele tükile korjajaid ei jätkunud.

Hiljem selgus, et kaks vibalikku noormeest olid töötegemise asemel lepikusse putkanud. Maatükid tuli ümber jagada ning see kõik võttis omajagu aega. Nii ununes vaene Erich hoopis ja ta jäi pikaks ajaks kongi luku taha kükitama.

Erich Palmil jäi sellelt kartulipõllult meelde muidugi too kongis istumise seik ja aastaid hiljem meenutas ta seda mulle. Minule aga oli meelde jäänud see, et kaks ulakat poissi pidurdasid sel päeval meie töötegemist. Tänu lastega kaasas olnud õpetajatele püsis siiski kord, töö sai tehtud ja kartulikuhjad põlluservas kasvasid jõudsasti. Säärast talongijagamist, nagu Marko Suurmägi mäletab, nendel aastatel meie osakonnas polnud.

Eks ajaloo mäletamine olegi erinev ja valikuline ning mälestused alati subjektiivsed. Paljudel on ka põhikoolist väga kehvad mälestused, aga me ei torma selle peale põhikoole kinni panema.

LIIGUME AJAS veel kaugemale. 1965. aastal, kui olin Valtu kooli õpilane, käisime maikuus nädalakese kolhoosis kartuleid panemas. Ei mäleta, et õppetöö sellepärast oluliselt kannatanud oleks. Kodust olid kaasas korv ja nuga, sest suured mugulad tuli enne mahapanemist pooleks lõigata. Kolhoosnikud jälgisid hoolikalt, et keegi põllul koerust ei teeks. Muidugi oli see kõik mitu põlvkonda tagasi ja Marko Suurmäe meenutus 1987. aastast on samuti igati tõepärane.

Praegu on kombeks naeruvääristada noorte tööd sotsialistlikus põllumajanduses. Neid, kes seda aega hea sõnaga meenutavad, peetakse mõne erakonna käsilaseks ja iganenud vaadetega inimeseks.

Kartulikasvatus on ammugi mehhaniseeritud ja õpilaste abi seal ei vajata. Toidutootmise ja põllumajanduse halvustamine aga ei tee au ühelegi inimesele ega ajakirjanikule. Kahjuks on meedia suhtumine sama nakkav kui koroonaviirus.

5. mai Sakalas ilmunud Egon Valdaru intervjuu maaeluminister Arvo Alleriga andis muide hea ülevaate meie maaeluministri praktilistest põllutööoskustest. Oma osa on selles kindlasti 1991. aastal maaülikooli esmakursuslasena Olustveres õpitud aastal.

Mäletan, et 90. aastate alguses oli suur tung Saksamaale praktikale pääsemiseks ja ka 1991. aasta sügisel oli Tartus Eesti loomakasvatuse instituudi saal tihedalt täis Saksamaale praktikale minna soovijaid. Valikukriteeriumid olid järgmised: vanus kuni 40 aastat, vajalikud keeleoskus ja põllumajanduslik taust.

Maaülikooli tudengite ja tehnikumiõpilaste usin välismaale praktikale suunamine oli tolleaegsete koolijuhtide teene. Tollal mõisteti praktilise töökogemuse suurt väärtust ning kindlasti oli oma osa selles juba lapse- ja noorukipõlves sissejuurdunud tööharjumusel ning oskusel sujuvalt ühendada praktiline kogemus teoreetiliste teadmistega.

Põllumajandusega kodukontorist ei tegele ning jääb ausalt öeldes veidi arusaamatuks, miks on võetud seisukoht, et õpilastele praktiliste oskuste andmine segab nende õpinguid.