Ühistransport kriisis ja pärast kriisi

Aivar Kaljusaar, bussijuht. Foto: Marko Saarm / Sakala

JUBA NÄDALAID pole Viljandil bussiühendust Tallinnaga ja ka Tartusse saab vaid paar korda päevas. Puudulikku ühendust Tallinnaga korvab teatud määral rongiliiklus, kuigi see on raudtee remondi tõttu ebamugav ja graafikuid on tunduvalt hõrendatud. Praegune kriis soodustab tugevalt individualismi ning eriti auto omamist. Öelgu rohelised, mida tahavad, aga bussiliikluse vältimine tähendab ühtlasi nakkusohu vältimist.

Viljandimaa ühistranspordi korraldus meenutab praegu aga mälestust peata kanast minu kadunud vanaisa taluõuel: ei tea, kuhu ja miks ta tormab. Segadust on palju: ühel päeval bussid sõidavad, siis jälle ei sõida, siis pannakse osa käigust maha võetud liinidest taas käiku. Jutt käib eelkõige linnalähiliinidest.

MA SAAN VÄGA HÄSTI ARU, et eriolukorra tõttu on jäänud sõitjaid palju vähemaks ja pole mõtet lasta bussidel tühjalt ringi sõita. Riigil on praegu raha vaja tarvilikumatekski tegemisteks kui tühjade busside käigushoidmiseks. Selles segaduses on aga osa süüd ka sõitjatel, kes kasutavad busse tihtipeale tegelikult rohkem, kui see välja paistab. Nimelt näitavad sõitjate hulka sõiduregistreeringute ja ostetud piletite hulk. Juba aasta tagasi kirjutasin, et rohkem oleks vaja rõhuda sõidukaartidele ja sõitude korrektsele registreerimisele. Lootsin ehk veidi naiivselt, et ka Viljandimaa ühistranspordikeskus aitab teha inimeste seas selgitustööd, miks see tarvilik on. Seda paraku ei juhtunud ja ikkagi on Viljandis paberpiletite osa üsna suur, lisaks jäetakse linnaliinides sõit tihti registreerimata. Eestlane on omajagu orjameelne ja tõrges rahvas: kõik peab justkui tulema ülevalt ja käsu korras. Praegu paraku paberpiletit ei saa ja see inimene, kel pole sõidukaarti, on statistika mõttes kadunud. Kui aga tundub, et pole sõitjat, pole bussi vaja.

Teine sõitjate näilise vähesuse põhjus on see, et maakonnaliinid teevad osaliselt linnalähiliinide tööd ja vastupidi. Nõnda on vähesedki allesjäänud sõitjad paljude busside peale jaotunud.

Niisiis ei tea tegelikku olukorda keegi ning käigust võetakse ära bussid, kus ametlikult justkui ei ole sõitjaid, aga tegelikult on. Pärast «rahva ülestõusu» ja arvukaid pahaseid kõnesid on buss varsti tagasi liinil. Ja siis kõik kordub.

MINU HINNANGUL peaksid linnasisese sõitjateveoga tegelema ainult linnaliinibussid. Elu näitab paraku midagi muud. Viimase näitena lisati maakonnaliinidele peatus, mis asub Viljandi bussijaamast 390 meetri kaugusel ja millest järgmine peatus on vaid 380 meetri kaugusel – esimene neist küll klausliga, et ainult sisenemiseks. Maaliinibussides on lisaks veel turvavööd, mille kasutamist peab bussijuht nõudma ka paarisajameetriste peatusevahede korral. Tobedamat olukorda on raske ette kujutada. Kas see on siis kiire ja sujuv ühistransport?

Olen nõus, et maaliinibuss, mis väljub linnast, võiks teele jäävatest peatustest inimesi peale võtta ning linna saabuv buss võiks sõitjaid peatustes välja lasta. Linnasisene sõitjatevedu jäägu aga ikka linnaliinibussidele.

Maa- ja linnaliinibusside graafiku kattuvus tähendab ühtlasi seda, et bussid ei mahu tihtipeale peatustesse ära. Peatused on projekteeritud ja ehitatud ainult ühele bussile. Kui sinna satub korraga kaks bussi, on kogu liiklus häiritud. Kesklinn, mida praegu usinalt uueks ehitatakse, ei kannatanud kahjuks kusagil välja bussitaskute pikendamist – ruumi selleks väidetavalt pole. Kujutage nüüd ette olukorda, et Kauba tänava otsas olevalt ringilt ei saa autod maha sõita, sest üks buss ootab kannatlikult peatusesse sisenemise järjekorda. Kahtlustan, et see pole küll see uus ja sujuvaks muudetud liiklusega kesklinn, mida oleme lootnud.

ÜHEST KÜLJEST on arusaadav, et ükski ettevõte ei saa lõpmatuseni lasta linnade vahel tühje busse sõita. Tõenäoliselt ei taastu kunagine normaalsus pikka aega, kui üldse. Põhjuseks koos koroonaviirusega elamine ja sellest tulenev sotsiaalne distantseerumine: me ei tea, kas meie kõrval istub haige või terve inimene. Nii jääbki ühendus suuremate keskuste vahel ilmselt hõredamaks. Koore riisuvad siin kindlasti liinid, mis saavad riigieelarvest raha. Tallinna puhul rong ning Tartu ja Pärnu puhul mõned bussiliinid, mis on doteeritavad.

On üsna tõenäoline, et inimesed hakkavad tulevikuski ühissõiduki kasutamise asemel vaatama auto poole. Paljud võtavad ilmselt ette kaua edasi lükatud juhiloa tegemise ja soetavad isikliku auto. Majanduskriisist hoolimata on enda ja lähedaste tervis rahast kallim. Isikliku auto puhul teame, kellega kontakteerume, ja saame vajaduse korral kontakti üldse vältida. Ühissõidukis on see välistatud. Olukorda leevendaks see, kui maski kandmine tehtaks kohustuslikuks, nagu on Leedus ja mitmes teises Euroopa riigis. Täielikku kindlust see aga ei annaks.

Lugesin hiljuti lehest, et Lux Ekspress pöördus valitsuse poole taotlusega saada bussiliikluse käigushoidmiseks raha, olenemata sõitjate arvust. Vastus oli ette aimatav: tühje busse me kinni ei maksa, ühenduse täieliku katkemise korral paneb riik oma rahaga oma bussi käima. Meie maakonnas on sääraseks näiteks ühendus Karksi-Nuia ja Tallinna vahel. Hirmutamiseks tõi ettevõte välja, et muidu juhtub see, mis on Lätis: riik peab ise kõik kinni maksma. See polekski nii halb, eriti olukorras, kuhu oleme sattunud.

Kui Eestis on peaaegu kõik ühendused katkenud, siis Lätis on olukord hoopis teistsugune. On küll tehtud korrektiive, aga bussid siiski sõidavad. Ehk peakski riik siin inimestele abikäe ulatama ja ühenduste täieliku katkemise vältimiseks looma doteeritud liinid nagu meie lõunanaabritel? Praegune olukord kaug- ja rahvusvahelistel liinidel on ettevõttele risk ning seda riski tuleb veel pikalt arvesse võtta. Bussiühenduse rajamine ainult majanduslikust kasust lähtuvate erafirmade otsustele viibki meid aga olukorda, et Tallinna saab paar korda päevas rongiga.

ÜHISTRANSPORDI KORRALDUS nii Eestis kui ka Viljandimaal, samuti Viljandimaa ühistranspordikeskus vajaks taaskäivitust. Uuesti läbi mõtestamist muutunud maailmas. Praegu on seda lihtsam teha, sest eriolukorrast tulenevalt on liinide mahtu vähendatud ning sõitjad võtaksid muudatused hõlpsamini ja väiksema nurinaga vastu. Just nüüd oleks õige aeg vaadata nii linna kui maakonna bussigraafikuid selle pilguga, kas neid kõiki on ikka tulevikus vaja või ehk ajastada nende väljumised paremini.

Oleme praegu naeruväärses olukorras, kus ühest küljest ei mahu pooltühjad bussid peatustesse ära ning teisest küljest on linnadevaheline liiklus kas katkenud või väga halvas seisus. Need on küll kaks eraldi probleemi, aga viitavad sellele, et meie riigis on ühistransport korralikult läbi mõtlemata ning süsteem ei suuda muutuvate oludega kiiresti kohaneda.