/nginx/o/2009/01/15/118164t1h6ff0.jpg)
Läinud aastal Viljandimaal ilmale tulnud 515 lapsest sündis suurem osa peredesse, kus vanemad pole seaduslikult abielus.
Ühiskond on registreerimata kooseluga harjunud
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
316 korral kanti isa andmed küll sünniakti, ent see ei tähenda, et lapse vanemad elavad kindlasti sama katuse all.
«Usun, et üldjuhul on tegu siiski vabaabieluga,» lausus Viljandi maavalitsuse perekonnaseisuametnik Aili Öngo koos lapse sündi registreerima tulnute kohta. Täpseid andmeid vormistamata abielude kohta riigil pole.
Ehkki valdades käis oma lapsele nime panemas pisut rohkem vabaabielupaare kui Viljandis, ei anna see alust arvata, nagu hindaks maainimesed ametlikku abielu vähem.
«Statistiliselt on vahe niivõrd väike,» sõnas Aili Öngo.
Tema kogemust mööda on eestlaste üldine hoiak seaduslikult kinnitamata kooselude suhtes kõikjal leebe.
Mõnes Eesti piirkonnas võib täheldada, et slaavi päritolu pered väärtustavad abielu eestlastest rohkem, kuid siin ei saa seda teiste rahvuste esindajate kohta väita.
«Pole võimalik teha üldistusi, sest vanemate rahvuse avaldamine lapse sünnidokumentides on vabatahtlik,» jätkas Öngo ja lisas, et keskmisest erineva etnilise taustaga inimeste hulk maakonnas on väike.
Ehkki üksikemade arv kahaneb, püsib nende protsent ühiskonnas juba aastaid sama, sest vähenenud on ka sündide arv. Eelmisel aastal ei kantud lapse sünnitunnistusele isa nime 47 korral.
Aili Öngo ei uskunud, et selle taga võiks olla rahalisi kaalutlusi, sest üksikema toetus on selleks liiga kasin. «Kui selliseid inimesi leidub, siis vaid mõni üksik,» arvas ta. Eelmisse sajandisse on jäänud ka aeg, mil üksikemadesse suhtuti eelrvamusega.
Eesti peresid palju uurinud psühholoog Toivo Niibergi sõnul lahutatakse Eestis 67 protsenti abieludest ning me oleme selle näitajaga Euroopas esikohal.
Vabaabielude suurt hulka peab ta riigile kahjulikuks, ent ta ütles end ka mõistvat, miks inimesed ei soovi oma kooselu seadustada.
Psühholoogi väitel sünnivad lapsed enamikus Eesti peredes kohe kooselu algul. «Abielule kriitiliseks peetakse 10—15 aastat, kuid lapsed on selleks ajaks just kõige haavatavamas eas,» jätkas Niiberg. «Inimesed lihtsalt ei julge abielluda, sest sobivas eas noored on ise pärit purunenud perekondadest ning mäletavad väga hästi oma lapsepõlve üleelamisi.»
Psühholoogi sõnul ei paku ka riigiisad inimestele kindlustunnet ja eeskuju. «Psühholoogilise abi otsimine käib inimeste enda rahakoti peal ning meie juhtfiguurid on mitmendat korda abielus,» lausus ta.