Vaba mõte. Minu kaks suurt

Olin 16-aastane, kui oma tööraamatusse esimese sissekande sain. Jõudsin isa juhitavas brigaadis umbes pool päeva varustajana «tordikarbi» rooli keerata, siis tagurdasin laotädi žigullil külje sisse ja taandusin alandlikult vabandust paludes segumeeste paberossivingu järele lehkavasse tiimi. Aga esimene tööõppetund oli käes ning sealt edasi on neid tulnud ridamisi. Muu hulgas olen töötanud muusikapoe klienditeenindajana ning isegi põgusalt kõrtsi pidanud. Ühegi sellise lühema otsa puhul pole minus istunud aga kindlat teadmist, et olen leidnud oma kutsumuse.

Selleks et ühte ametiposti omaks pidada, peab inimene kogema tunnet, mida võiks nimetada töösse uppumine. Ja see ei pea olema üldse mingi dramaatiliselt depressiivne kogemus, mille igaveseks unustada tahaks.