Kunstid ja ühiskond pärast pandeemiakriisi

Inaki Sandoval Foto: Maritta Anton

ME OLEME ERAKORDSES olukorras: koroonaviirus on kogu maailma halvanud. Viiruse vastu võideldes on kõik vähem olulised tegevused tühistatud või edasi lükatud. See pealesunnitud olukord tekitab tohutu sotsiaalse ja majanduskriisi, mille sarnast maailm ei ole viimase sajandi jooksul näinud. Kuidas me sellistele enneolematutele oludele reageerime? Kas me suudame taastada oma majandusmudeli ja edendada elukvaliteeti?

Sellise ebakindluse ajal on vältimatult vajalik arutleda sotsiaalsete ja isiklike väärtuste üle. Samal ajal kui valitsustel ja erasektoril tuleb majanduse hoogustamiseks rahuldada kõige pakilisemaid vajadusi, peavad nad pikaajalises perspektiivis läbi mõtlema, mis toob edu ja mis mitte. Kuid majanduslik jõukus ei ole ainus näitaja ühiskonna edu ja heaolu mõõtmiseks ega ka suurim motivaator riigi valitsemisel. Peame seadma oma väärtused ja prioriteedid kooskõlla õiglase ja kaasava kogukonnaga, tagades juurdepääsu tõhusale ja konkurentsivõimelisele haridus- ja kultuurimudelile, mida peetakse silmas riigi kõrgeimal tasandil tehtavates otsustes. Oluline on meeles pidada, et ajaloo kõige arenenumad tsivilisatsioonid nagu Hiina, Egiptus, Kreeka ja Rooma seadsid need väärtused oma ühiskonna nurgakiviks.

Kui selle pandeemiakriisi ajal on miski ilmne ja selge, siis on see kunstide ja humanitaarteaduste ülisuur roll meie elus. Kliimamuutused, globaliseerumine ja digitaalne ühiskond pole enam valik – neist sõltub meie tulevik. Aga kuidas õigupoolest mõjutab kultuur meie laste haridust?

KESKENDUME KORRAKS olukorrale vahetult enne viiruse ilmnemist. Oleme sukeldunud nõndanimetatud neljandasse tööstusrevolutsiooni, kus tehis­intellekt, geneetika, robootika, biotehnoloogia ja algoritmid on uute ärimudelite väljatöötamise keskpunktis, määratledes uue viisi, kuidas me elame ja töötame. Ühiskonnas, kus domineerivad majanduse mõjuvõim, pidevad muutused ja iha kiire edu järele, kasvavad noored põlvkonnad puuduliku kunstiharidusega. Neil jääb vajaka haridusest, mis põhineb niisugustel väärtustel nagu eetika, kultuur, distsipliin ja visadus, mitmekesisus, ilu otsimine ... ja loovus.

Cambridge’i sõnaraamat defineerib loovust kui võimet toota originaalseid ja ebatavalisi ideid, luua midagi uut ja kujuteldavat. Loovus on originaalse, isikupärase mõtlemise sünonüüm. Loovusest on saanud uues töökontekstis üks nõutumaid voorusi ning pandeemiajärgsel ajastul asetleidvas taastumisprotsessis on just see äärmiselt oluline. Ettevõtted otsivad tootlikkust ja annet, olukorras, kus teave ja teadmised on suuresti masinate hallata, nõutakse töötajatelt järjest enam kujutlusvõimet ning võimet kombineerida teavet keerulistes ja muutuvates olukordades. Euroopa Komisjon on laiendanud oma hariduspoliitikat, toetades loodusteadusi, tehnoloogiat, inseneriteadusi ja matemaatikat tähistava akronüümi STEM ajakohastamist ­STEAM-iks, kus A tähistab kunste (arts), sealhulgas muusikaharidust. See on tähelepanuväärne kultuurihariduse vajalikkuse tunnistamine.

UURINGUD ON NÄIDANUD, et umbes 65 protsenti praegu kooliteed alustavatest lastest töötavad täiskasvanuna ametikohtadel, mida praegu olemaski pole. Viimase 20 aasta jooksul asetleidnud muutused on eriti ilmsed just kultuurivaldkonnas. Tehnoloogiliste võimaluste paljus, interneti ülikiire areng ja sotsiaalmeedia mõju on täielikult muutnud seda, kuidas me kultuuri ja meelelahutust loome ja tarbime.

Me elame globaalses ja väga mitmekesises maailmas ning kultuuritööstus peegeldab seda hästi. Kõrgharidusasutused peavad sellise maailmaga kohanema ning vaatama üle õppekavade sisu ja metoodika, et aidata üliõpilastel tulevikuks valmistuda. Tudengitel peab olema võimalikult suur õppimis- ja kohanemisvõime, et saavutada kultuuritööstuses edu.

Kõrghariduses on tarvis pakkuda uuenduslikke ja paindlikke õppekavu, millega käiks kaasas ettevõtlik mõtteviis. Vaja on pakkuda loomingulist keskkonda, kus tudengid saaksid eksperimenteerida. Õppimist tegevuse kaudu. Kasutusele tuleks võtta õpetamismudelid, mis tugineksid veebipõhiste ja rühmaloengute kombinatsioonile ning mida täiendaksid tehnoloogia, uusimad teabeallikad, teadusuuringud ja praktika. Õppejõudude ülesanne on julgustada tudengeid oma kunstilist väljendusoskust arendama.

On tõestatud, et eri aineid hõlmavad akadeemilised keskkonnad on noorte kunstihaarde suurendamiseks parimad. Tänapäeva meediatööstus hõlmab kõiki muusika- ja etenduskunstide valdkondi ning loomeprotsess peab tuginema rikkalikule ja multikultuursele taustale. Erineva taustaga üliõpilasi ja loomeinimesi julgustatakse suhtlema ning jagama omavahel kogemusi. Üliõpilaste ja ka õppejõudude loovus, projektid, üldine motivatsioon ja loominguline küpsus on sellistes keskkondades tunduvalt paremad.

Pandeemia on muu hulgas tõestanud, et multikultuursus on globaalses maailmas – hariduses, tööstuses, kõikides eesmärkides ja otsustes – uus standard. Rahvusvahelistes võrgustikes osalemine, ühised õppekavad ja kõrgkoolide koostöö on muutunud prioriteediks. ­Uute võimaluste lisandudes on ka õpetajaskonna nendesse kaasamine haridusasutuse edu silmas pidades ülioluline. Nende arengule on toeks uuendusmeelsus ja muutuvate oludega kohanemise oskus. Nii kasvab individuaalne võimekus.

Pealegi on viimastel aastakümnetel selgunud, et enamikus haridusasutustes valitseb teatud võimusuhete ebavõrdsus. Kunstihariduse igal tasandil leiduvat ebavõrdsust märgates ja sellega tegeldes saame esile kutsuda tähendusrikkaid muutusi. Kõik kõrgharidusasutustes õppijad ja töötajad peavad igapäevases suhtluses võimusuhetele tähelepanu pöörama, et kõik meie kogukonna liikmed saaksid ükskord nautida turvalist ja üksteist toetavat õpikeskkonda.

KUNSTI ROLLI tugevdamisele ühiskonnas on kõrgharidusasutustes lähenetud väga erinevalt. Mõni on teinud väiksemaid edusamme, mõni on muutnud end tõeliselt kaasavaks ülikooliks. Kunstikõrgharidust pakkuvate koolide tudengite avalikud esinemised on kohane siduda näiteks laagrite, õpikodade ja elukestva õppe programmidega, täiskasvanuharidusega, vabatahtlike ja heategevuslike ülesannetega, mis oleks suunatud meie kogukonna liitmisele.

Haridus ja kultuur on parimad vahendid ühiskonna edendamiseks eetilisel ja jätkusuutlikul viisil. Kultuuriharidus hõlmab mitmekesisuse ja demokraatia väärtusi. Kõrgharidusasutused peavad kaitsma võrdsust kui peamist inimõigust ja sotsiaalse õigluse aluspõhimõtet, mis annab ka mitmekülgse etnilise ja kultuurilise taustaga vähemusrühmadele juurdepääsu haridusele.

Kultuuri ja kunsti kättesaadavus ja nautimine on kõigi kodanike põhiõigus. Seda hoolimata majanduslikust või sotsiaalsest staatusest. Kunstihariduse pakkujate ülesanne ongi ka publiku kaasamine arenevasse kultuurilisse keskkonda ning tema kunstivajaduste uurimine, suurendades seeläbi mitmekesisust. Tuleb tõsta teadlikkust loomeinimeste ja kõrgkoolide sotsiaalsest vastutusest.

Võtkem vastu see väljakutse, mille COVID-19 on meile esitanud. Kaalugem põhjalikult samme, mis suunaksid meid mõtestatud elu poole. Me ei saa endale lubada kunstidest ja kultuurist tühja maailma.