iDeal kampaania

Festival toob iga viljandlase kohta 50.23 eurot lisaks

Eesti konjunktuuriinstituudi arvutuste kohaselt tuli väljastpoolt Viljandimaad mullu festivalile 11 981 inimest ja igaüks neist kulutas keskmiselt 91.90 eurot. Kokku tõid nad linna ligi miljon eurot.

FOTO: Raigo Pajula/Postimees (montaaž)

Seda, et pärimusmuusika festival ei anna ainult vaimutoitu, vaid ergutab igal suvel ka Viljandi majandust, on arvatud juba aastaid. Eile avaldatud uuringust selgub aga esimest korda täpne summa, mille pidu linnale toob.

Eesti konjunktuuriinstituudi spetsialistid lõid kokku väljastpoolt maakonda saabunud külaliste kulutused, liitsid sellele summa, mille festival ise piirkonna ettevõtjatele teenuste eest maksab, ja võtsid maha maksud ning said teada, et folk toob siia 959 886 eurot sellist lisaraha, mida muidu poleks. Kui see kõigi viljandlaste vahel ära jagada, saaks igaüks tasku pista 50.23 eurot.

Kogu miljon ei jää muidugi maakonda. Näiteks Viljandi tanklates bensiini ostmiseks kulutatud rahast või suure ketipoe kassiirile antud rahatähtedest rändab kõik peale palkadeks, maamaksuks ja kinnisvararendiks makstava murdosa kiiresti minema.

Üks uuringu autoreid Marje Josing leiab siiski, et kuna iga folgi korraldamiseks kulutatud euro toob piirkonda tagasi 2.20, on tegemist väga tulusa ettevõtmisega.

«Aga teie potentsiaal on palju suurem,» lisas ta. «Kui regioon oleks rohkem valmis turiste vastu võtma, võiks iga festivalisse investeeritud euro kohta saada ka kolm või neli eurot tulu.»

10 000 inimesele hotelli ei ehita

Põhjus, miks suured summad jäävad kokku korjamata, joonistub välja kulutuste struktuurist. 91.90 eurost, mille võrra külaline siin keskmiselt kukrut kergendas, läks majutusele kõigest 7.40. Ometi on just see koos toitlustusega peamine, milles turistide raha võiks kohapeale jääda.

Nii linnapea Loit Kivistik kui pärimusmuusika festivali pealik Ando Kiviberg on ühte meelt, et nelja rahvarohke päeva pärast pole mõeldav hotelle juurde ehitada. Sama kinnitavad statistikaameti andmed: kui folgi ajal on Viljandis üle 10 000 võõra, siis aasta keskmine tubade täitumus jääb maakonna majutusasutustes kesise 23 protsendi peale.

Ando Kivibergi arvates tuleb korraldajatel tihendada koostööd eraomanikega ning leida moodus, kuidas linlased saaksid oma vaba elamispinna festivali külalistele välja üürida.

«Tunnistan, et olen praegu võhik küsimuses, millised on seejuures seaduslikud piirid, aga see oleks kõige mõistlikum võimalus majutuskitsikuse lahendamiseks,» sõnas ta.  

Marje Josingu hinnangul on kolm võimalust, kuidas niisugusel puhul turistide suure hulgaga toime tulla: ehitada mahukaid hotelle ja spaasid, luua väga hea väikeste turismiettevõtjate võrgustik või rajada kerge taristu, mis pakuks mugavaid ööbimisvõimalusi telkide ja autosuvilatega inimestele. Just viimati mainitust on tema meelest Eestis kõige suurem puudus.

Raha on muusika tore kõrvalsaadus

Ando Kiviberg rääkis, et festivali põhieesmärk on edendada pärimuskultuuri, mitte raha teenida, kuid korraldajatel on hea meel, et nad on linna majandusele kaasa aidanud. See on olnud ka täiesti teadlik tegevus.

«Algusaastatel, kui keegi meid väljaspool Viljandit ei tundnud, toetasid meid kohalikud firmad,» meenutas ta. «Mingil ajal otsustasime aga nendest loobuda, et raha piirkonda sisse tuleks.»

Kiviberg lisas, et hoolimata 19 aasta pikkusest kogemusest leidub veel praegugi ettevõtjaid, kes ei oska festivali loodud head teenimisvõimalust ära kasutada. «Kui ööpoes või bensiinijaamas saavad saiakesed, mahl või kohv otsa festivali teisel ööl, pole seal järelikult ettevalmistusi tehtud.»

Tagasi üles