Sisukord
Paberleht
Paberleht

Maskeraad ei saa lõputult kesta

4 min lugemist
Andres Laiapea, poliitikavaatleja. FOTO: Erakogu

ELAME KUMMALISEL ajal, mil paljude inimeste arusaamad maailmast näivad olevat pöördunud pea peale. Alles see ju oli, kui ka Eestis arutati täiesti tõsimeeli burkade keelamist, sest nägu kattev riietus ei sobivat meie komberuumi. Nüüd räägitakse, et maski kandmine peaks muutuma sotsiaalseks normiks. Seda propageerib isegi mõni niisugune inimene, kes soovis varem burkat täiesti ära keelata.

See oli vähem kui viie aasta eest, 2015. aasta augustis, kui toonane sotsiaalkaitseminister Margus Tsahkna, erakonna Isamaa ja Res Publica Liit (IRL) esimees, tuli valitsuse istungil välja ettepanekuga keelata Eestis avalikus ruumis näo katmine. Seda seoses kavaga hakata võtma vastu Euroopa Liidus ümberjagatavaid pagulasi. Tsahkna põhjendas oma ettepanekut sellega, et meil on kombeks käia ringi katmata näoga, aga nentis, et küsimus on ka turvalisuses: avalikus ruumis viibivad isikud peavad olema tuvastatavad.

Islami kogukonna esindajad pidasid Tsahkna ideed solvavaks ja võrdõigusvolinik Mari-Liis Sepper leidis, et see piiraks naismoslemite põhiõigusi, kuid vanker hakkas veerema. Mõni kuu hiljem teatas justiitsministeerium, mida juhtis siis Tsahkna erakonnakaaslane Urmas Reinsalu, et kavatseb töötada välja sellekohase eelnõu. Eesti pagulasabi ja Eesti inimõiguste keskus seda plaani küll heaks ei pidanud, aga näiteks Tartu ülikooli võrdleva usundiloo vanemteadur Peeter Espak arvas, et nägu katva riietuse kandmine ei tohiks olla Eestis avalikus ruumis aktsepteeritud.

TSAHKNA JA REINSALU algatust ei toetanud samas ka sotsid. Välisministeerium, mida juhtis siis hiljem sotsidega ühinenud Marina Kaljurand, asus seisukohale, et näokatte kandmise keelustamine oleks ennatlik, sest selline põhimõtteline küsimus vajab põhjalikumat analüüsi ning avatud, laiapõhjalist ja kaasavat arutelu. 2016. aastal telliski justiitsministeerium Tartu ülikooli usuteaduskonnalt analüüsi. Selle koostas juba varem oma seisukohta väljendanud Espak ja ta kinnitas üle, et näo katmine ei tulene usunõuetest, vaid on äärmuslik kultuuripraktika, seega ei piiraks selle keelamine usuvabadust.

«Tegemist on inimväärikuse alandamise ja soolise diskrimineerimisega,» kuulutas minister Reinsalu, põhjendades plaani keelata Eestis naistel burka kandmine. Jutust kaugemale Reinsalu siiski ei jõudnud. See oli hoopis EKRE, kes algatas 2016. aasta sügisel riigikogus sellekohase eelnõu. Meie parlamendi praegune spiiker Henn Põlluaas rõhutas siis lausa, et kaalul on rahvuslik julgeolek, sest näo varjamine avalikus ruumis takistab isikute tuvastamist, eriti videomonitooringu puhul.

2017. aasta veebruaris teatas EKRE, et võtab enda algatatud burkakeelu eelnõu menetlusest tagasi, kui justiitsministeerium täidab lubaduse tulla välja oma eelnõuga. Reinsalu lubas teha seda kuu aja jooksul. Vahepeal hääletati EKRE eelnõu menetlusest välja, aga Reinsalu oma lubadust ei täitnud. Hiljem jõudis ta seda lubadust veel korrata, aga lubaduseks see jäigi.

BURKAKEELU KEHTESTAMISE mõte kerkis Eestis üles ajal, mil küsitluste põhjal oli paljude arvates meie ühiskonna olulisim probleem pagulased. 2016. aasta alguses lasi ühiskonnauuringute instituut inimestelt uurida ka seda, mil määral nõustutakse väitega, et meie ühiskonnale on parem, kui sisserändajad säilitavad oma eripärased kombed ja traditsioonid. 75 protsenti vastanutest sellega (pigem) ei nõustunud. Espak, kes juhib ka nimetatud vabaühenduse tegevust, tõlgendas seda siis toetusena burkakeelule.

Hiljem, kui pagulaste hordid jäid Eestisse saabumata ja põgenike kriisiga seotud ühiskondlik hüsteeria siin aegamisi rauges, kadus poliitilisest päevakorrast vaikselt ka burkakeelu kehtestamine. Nüüd oleme jõudnud olukorda, kus poliitikud ja teised avaliku arvamuse kujundajad korrutavad üksteise võidu, et avalikus ruumis näo varjamisest peaks saama Eestis sotsiaalne norm. Osa arvates tuleks see muuta lausa kohustuslikuks. Teised leiavad, et piisab sellest, kui häbimärgistada neid, kes maski ei kanna (vaid veidi utreeritult öeldes: ilma maskita oled mõrtsukas).

Peeter Espakist on saanud karmide piirangute toetaja. Margus Tsahkna, kelle katse pärast IRL-ist (nüüdne Isamaa) lahkumist erakonna Eesti 200 abiga parlamenti jääda ebaõnnestus, propageerib (koos lauljate, näitlejate ja teiste tuntud inimestega) maski kandmist. Poliitikast taandumise järel maandus Tsahkna lõpuks ametlikult aktsiaseltsi Semetron, kelle huvide eest ta seisis juba 2018. aastal parlamendis moodustatud kaitsetööstuse toetusrühma esimehena. See meditsiinitehnika ja -tarvikute müügile keskendunud ettevõte tegeleb ka kaitsejõududele mõeldud mobiilsete välihaiglate varustamisega, kuid on saanud Eestis viimasel ajal rohkem tuntuks maskide sissetoojana. Tsahkna on nüüd tegutsenud Semetroni müügiesindajana.

Läbipaistvuse huvides tuleb siinkohal märkida, et Semetroni üle on valitsev mõju investeerimisühingul UP Invest, millel see on ühtlasi Sakala väljaandja Postimees Grupi üle. UP Invest ise on omakorda MM Grupi kaudu Margus Linnamäe valitseva mõju all. On ütlematagi selge, et käesoleva arvamusloo valmimisel ei omanud need asjaolud absoluutselt mingit mõju.

KAHTLEMATA ON ÕIGUS neil, kelle väitel aitab maski kandmine (kui sellega ei kaasne ülemäärast turvatunnet, mis muudab muus mõttes hooletuks) ohjeldada viiruste levikut. Ka burka võeti ühe hüpoteesi kohaselt kunagi kasutusele selleks, et kaitsta nägu liivatolmu ja kõrvetava päikese eest. Hiljem aga on sellest saanud paljudele usuküsimus. On teada, et Euroopas kannavad burkat valdavalt sellised naised, kes on ise islamisse pöördunud. Neile seostub see just religiooniga.

2010. aastal sai Prantsusmaast esimene Euroopa riik, kus burkakeeld heaks kiideti. Rahvusassamblees hääletas selle vastu ainult üks liige, paremtsentristlike vaadetega Daniel Garrigue. «Kogu meie juriidiline süsteem ja ühiskonnakäsitlus on rajatud tasakaalule avaliku korra ja isikuvabaduste vahel. Ma arvan, et eelnõu teksti autorid ei mõistnud, kui põhjapanev on see muudatus, mis tõukab meid teistsuguse filosoofilise lähenemise poole, mille puhul ühiskond hakkab suruma oma liikmetele peale käitumist,» selgitas ta oma otsust siis katoliiklikule päevalehele La Croix. «Äärmusliku käitumisega võideldes riskeerime nüüd sellega, et libiseme totalitaarse ühiskonna poole.»

Samas tunnistas Garrigue, et teatud olukordades ja kohtades on burkakeeld siiski põhjendatud. Isikute tuvastamine peab olema võimalik kõikjal, kus see on vajalik. Paraku ei võetud tema muudatusettepanekuid kuulda.

KUI NÜÜD TAHETAKSE teha maskikandmisest Eestis sotsiaalset normi (seda võib-olla väga pikaks ajaks, sest mõne hinnangu kohaselt võibki uus koroonaviirus ringlema jääda), tuleks lahendada kiiresti ära ka isikute tuvastamisega seotud küsimused. On ju selge, et maskeraad ei saa kesta kogu aeg. Vahepeal tuleb maskid eest võtta. Riik peab otsustama, kes ja millistel asjaoludel võib nüüd edaspidi nõuda, et inimene näitaks oma nägu.

Seotud lood
02.05.2020 06.05.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto