Rahvalugejaile pakuti vanasti koduveini

1934. aasta rahvaloenduse mälestuseks annetati selles osalenutele pühendusega temaatiline raamat «Eesti arvudes». Foto: Repro

Eile hommikul oli tänavusel Eesti rahvaloendusel internetis osalenud üle 234 000 inimese. Kui seekordne loendus kestab kolm kuud, siis 1934. aastal tehti see sama hästi kui kolme päevaga.

Aastaid rahapuuduse tõttu edasi lükatud loenduse tähtajaks määrati tollal lõpuks 1. märts 1934. Juhiseid hakati maakondadesse saatma aasta algul.

6. jaanuari «Sakala» annab teada, et Eesti statistika keskbüroo rahvalugemist korraldav komisjon on saatnud linnavalitsusele kirja, milles palub kohapeal moodustada kolmeliikmelise toimkonna, kes hakkaks tegema Viljandis üldrahvalugemise korraldamise eeltöid. Et toimkond saaks autoriteetne, soovitatakse selle etteotsa asuda linnapeal endal.

Samasugune palve saadeti maavalitsusele.

Komisjonid moodustati ühe kuuga

9. jaanuaril saabus Viljandisse statistika keskbüroo juhataja Albert Pullerits ning maavalitsuse ruumides peetud koosolekul arutati rahvalugemise küsimusi.

Jaanuaris moodustati nii linnades kui valdades agaralt rahvaloenduse komiteesid. Enamasti koosnesid need kolmest inimesest.

Viljandis kuulusid komiteesse linnapea August Maramaa, koolinõunik Mihkel Roots ja doktor Mats Nõges, aga töö tegijana nimetatakse linnasekretär Schmidti.

20. jaanuari «Sakalas» antakse teada, et rahvalugemise eeltööd käivad, ning palutakse kodanikel loendajaid lahkelt kohelda ja anda õigeid andmeid.

«Koos rahwalugemisega kogutakse ka mitmesuguseid andmeid hoonete, hoonetes olewate elanike arwu jne. kohta. Eeltööde hulgas on pääle muu ka juba warakult andmete kogumine elanikkonna kohta. Sellepärast hakkawad neil päewil linnas ringi liikuma erilised andmete kogujad, kes astuwad sisse korteritesse.»

Peale Viljandi ringkonna komisjoni olid selleks ajaks moodustatud rahvalugemise komisjonid ka valdades ja alevites. Vallakomisjon valis valla instruktori, kes pidi andma rahvalugejatele-registreerijatele asjakohaseid näpunäiteid.

Instruktoriteks valiti vallasekretärid, kooliõpetajad ja teised haritlased. Iga instruktori käsutada oli 80—100 registreerijat, kes pidid ümbrust põhjalikult tundma.

Kõigepealt tuleb kohtuda peremehega

14. veebruaril peeti Viljandis põllumeeste kogu saalis rahvalugemisinstruktorite suur instrueerimiskoosolek. Sellest võttis osa 27 valdadest pärit instruktorit, kes pidid omakorda korraldama rahvalugejatele koosolekud kohapeal.

Lugejate töö lihtsustamiseks oli välja antud põhjalike juhtnööridega brošüür.

Kava järgi pidid registreerijad alustama tööd 26. veebruaril ja käima hakatuseks läbi kõik oma jaoskonna elamud. «Sakala» kirjeldab seda järgmiselt.

«Majja ilmudes rahwalugeja püüab kokku saada kõige päält peremehega wõi wiimase asetäitjaga, kellelt ta nõuab wajalikud andmed maja ja majaelanikkude kohta. Teist ringkäiku oma jaoskonnas algawad rahwalugejad 1. märtsil, mil kogutakse täiendavaid andmeid elanikkude kohta. Eelmisel ringkäigul kogutud andmeid tuleb wõrrelda hilisemate andmetega, et saada elanikkude arwu kohta wõimalikult täpseid teateid.»

Teada antakse sedagi, et rahvalugeja amet on auasi ja tehtud töö eest tasu ei maksta, sest see oleks riigile liiga kulukas.

«Sakala» andmeil on Viljandimaal, valdades ning kahes alevis rahvalugemisel ametis 851 inimest. Elamuid, mis tuleb läbi käia, on 13 000 — 15 000. Üldse võtab Viljandimaal rahvalugemisest osa ümmarguselt 1000 inimest.

1. märtsil kirjutab «Sakala» peale rahvaloenduse alguse sellest, kuidas Uue-Karistes oli eiratud rahvaloenduse korraldamiseks antud soovitusi määrata instruktoriteks kohalikke haritlasi, eelkõige tööta intelligentsi seast. Uue-Karistes oli see koht ja 40-kroonine tasu antud ühele rikkale, «kuid wähese haridusega wanameelsele wana-põllumehele» ja see pahandas kohalikke tööta haritlasi kõvasti.

Tõrges intelligents ja elukutseline varas

Juba kaks päeva pärast loendust saab lugeda rahvaloenduse kulgemise kohta esimest ülevaadet. Loendajatele tuldi enamasti vastu rahuldavalt, kuid tõrkujaid siiski leidus, «Sakala» imestuseks ka intelligentsi ja kõrgemate haritlaste ridades. Paaril juhul tuli loendajatel appi kutsuda isegi politsei.

«Siia hulka kuuluwad kaks advokaati (!), kes ei arwanud hääks wastata rahwaloendaja küsimustele, ja ühe suurema riigiasutuse ülem linnaserwast. Lihtsameelsed inimesed, nagu töölised ja töötud, üldiselt suhtusid palju häätahtlikumalt rahwaloendusele,» kirjutas leht.

Üks kaupmees oli ajanud koguni noorkotkast rahvaloendaja minema ja kohale kutsutud politseinik teinud seepeale mehele protokolli.

«Teine sarnane kangekaelne isik oli Kantrekülas üks õige pahempoolse ilmawaatega käitise naistööline, kes kukkus meie riiki siunama ja sõimama. Kuid politsei ilmumine tegi naise taltsaks ja awas ta keelepaelad,» kirjeldas leht.

Tihti küsiti rahvaloendajatelt, mis see üldse nende asi on, ja nii edasi.

Paljudes kohtades olid inimesed kodust ära ja neid tuli otsida linna teisest otsast, kus nad töötasid. Tihti tuli seletamist kõrvalteenistuse küsimuse puhul. Päriti, kas need andmed ei lähe maksuinspektori kätte.

Kantrekülas ja Kelmikülas oli ka maju, kuhu noored «rahwalugejad-daamid» ei julgenud üksinda lugema minnagi, vaid kutsusid endaga kaasa tugevama soo esindajaid.

Tsiteerime «Sakalat»: «Erilise rahwaloenduse rajooni moodustas wangla. Siin oli päris tawaline wastus küsimusele, mis loendatawa isiku amet, «hulkur». Üks kinnitas jumalakeeli, et ta pole eluajal muud teinud kui warastanud. Wanglas tuli ka ilmsiks, et sääl istub keegi preili, kes wäljaspool abielu sünnitanud 6 last, kellest 3 juba surnud. Waatamata oma aktiiwsusele, pole see preili siiski weel tanu alla saanud.»

Poisike tünnis ja äsja sündinu

10. märtsi «Sakala» andis teada, et siinse rahvaloenduse andmed on juba kokku võetud ja edastatud Eesti statistika keskbüroole. Viljandi oli esimene linn, kes sellega hakkama oli saanud. Täpseid andmeid veel ei selgunud, sest keskbüroo oli lekitamise keelanud. Teatavaks sai siiski, et elumajade umbkaudne arv oli Viljandis 1300 ja elanike arv 11 500. Seega oli elanikke märksa vähem, kui aadressilaua andmete järgi võis arvata.

Tagantjärele heideti valgust ka rahvaloenduse käigus juhtunud konfliktidele. Ainus protokoll, mis loenduse käigus ühele rõivakaupmehele tehti, oli tegelikult ülekohtune. Nimelt oli rahvaloendaja läinud meest üle lugema siis, kui tollel oli käsil kibe müügitöö ja pood rahvast täis. Mees öelnud, et teda tuldaks koju üle lugema, sest siin pole aega, ja tal oli õigus seda nõuda.

Kentsakas lugu juhtus Uuel tänaval, kus rahvaloendaja lahkus majast number 18 ning märkas üle hoovi minnes nurgas olevast tünnist paistmas kellegi peanuppu. Seal kükitas 12-aastane poiss, kes oli vanemate juurest jalga lasknud, Viljandisse tulnud ja siin ringi kolanud. Leidnud tünni, kasutas ta seda eluasemena nagu Diogenes, rääkis ta algul.

Poiss paigutati lastekodusse, kuid mõni aeg hiljem selgus, et ta on ühe Mõisaküla töölise poeg, kel oli varemgi selliseid seiklusi olnud: poiss ei püsinud kodus, luges palju seiklusromaane ja oli korra koguni Lätist kätte saadud.

Omapärane juhtum leidis aset ka Kantrekülas, kus rahvast loendas keegi preili. Ühes korteris paluti teda veidi aega eestoas oodata. Mõne minuti pärast tuldi ja teatati, et just sel silmapilgul oli sündinud uus maailmakodanik. Äsja sündinu pandi kohe kirja, kusjuures vanuse lahtrisse märgiti «just sündis».

Õunapi saeveskis tulnud rahvaloendajast preili juurde saeveski omanik ja sõimanud teda viis minutit, sest preili olevat tema töölist kinni pidanud.

Üldiselt suhtuti rahvaloendajatesse hästi, neile pakuti värsket koduveini ja neid võeti vastu nagu kaua oodatud külalisi.

TULEMUS
1934. aasta 13. märtsi «Sakala» avaldas napilt kaks nädalat pärast rahvaloendust selle esialgsed tulemused.
• Rahvaloenduse andmeil oli Eestis 198 694 eluhoonet, kus elas 1 126 410 inimest, neist 529 436 olid mehed ja 596 974 naised.
• Viljandis elas 11 823, kogu Viljandimaal 58 550 inimest.
Allikas: «Sakala»