Jalutaja kohtus Põhja-Sakala valla metsas karuga

Põhja-Sakala valla metsas jäi hobifotograafi kaamera ette einestav karu. Foto: Kristo Kookla

Fotograafiahuviline Kristo Kookla kohtas reedel Põhja-Sakala vallas Kootsi küla metsas ringi jalutades karu. Tänu kiirele tegutsemisele jäi too ka kaamerasilma ette.

Tallinnas elav Kookla, kelle sugulased elavad Viljandimaal, jalutas reedel fotoaparaadiga Kootsi küla metsas, et seal nähtavat jäädvustada. "Kõndisin linnu häälte järgi, et linde otsida. Siis nägingi karu endast umbes 15 meetri kaugusel," jutustas ta.

Mees jõudis mesikäpast teha paar pilti ja siis kiirelt taganeda. "Käisin järgmine päev samas kohas. Esimene kord ma ei olnud aru saanudki, kui kaugel täpselt karu oli. Siis olin üllatunud."

Kaader on üles võetud puu tagant. Piltnik oli tee peal ja karu teisel pool kraavi. "Esialgu ta liikumist ei märganud, nägin teda selja tagant. Kui ma olin tema seljast kaks pilti teinud, siis ta vist kuulis kaameraklõpsu. Ta pööras pea minu poole ja hakkas mind vaatama," kirjeldas Kookla.

Küsimusele, kas suure metslooma nii lähedalt nägemine tekitas hirmu, vastas Kookla, et pigem jah. Et temagi vaateväli oli piiratud, ei teadnud ta, kas läheduses võib olla ka karu poegi – siis teatavasti on karu kurjem. "Mul polnud küll kabuhirm, aga pidin kiirelt mõtlema, mida edasi teha. Oleksin mõne sammu edasi astunud, siis võib-olla oleksin liiga lähedal olndud."

Kookla rääkis, et kui ta oli karust pildi ära teinud ja taganema hakanud, tuli loom talle kraavist tee peale järele. "Siis olin juba piisavalt kaugel ja natuke rahulikum. Ta uudistas natuke ja läks teisele poole edasi. Väike adrenaliinitunne oli sel hetkel ikka."

Nagu Kookla ütles, hakkas ta alles paar kuud tagasi hobi korras fotograafiat õppima ja see Põhja-Sakala valla karu oligi esimene metsloom, kes tema kaamerasilma ette jäi. "Teravuse ja kvaliteedi mõttes on pilt tuksis, ma väga rahul ei ole," tunnistas ta. Samas on sel pildil on emotsionaalne väärtus. "Kui lähedalt uurida, siis on näha, et karul on samblatutt suus – ta sõi parasjagu. Kui veel uurida, võib jääda mulje, et karu mängib peitust väikse õlekõrre taga. Või mängin mina temaga peitust." 

Eesti jahimeeste selts on teada andnud, et metsas karuga kohtudes tuleb alati jääda rahulikuks ja mitte sattuda paanikasse. Kui kohatakse karupoegi, siis neile ei tohi mingil juhul lähedale minna. Tuleb proovida taganeda samas suunas, kust tuldud. Kui inimene satub kogemata emakaru ja tolle poegade vahele, ründab emakaru viivitamatult ohu allikat.

Karu hoiatab enne rünnakut, tõustes tagajalgadele ja urisedes valju häälega. Inimene peab sel juhul aeglaselt taganema. Kisa ja valju häält tõlgendab karu agressioonina. Silma ei tohi karule vaadata: see tähendab talle kutset võitlema. Samuti ei ole mõtet ronida puu otsa, sest karu ronib kiiremini ja osavamalt.

Kui ikkagi juhtub halvim ja karu ründab, tasub heita pikali, kaitsta pead ja kaela kätega ning teeselda surnut. Jooksma ei ole mõtet hakata, sest karu on igal juhul kiirem, tema jooksukiirus on kuni 60 kilomeetrit tunnis.