ÜKS KOMMUNISMIAJASTU loosung kutsus elama sõpruses. Selle abil rahustati vihaseid töölisi, kes olid — tavaliselt õigusega — tüdinenud sandist materjalist, kehvadest tööriistadest või närusest palgast.
Elage sõpruses!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Meie päevil on hakatud ühtäkki samasugust loosungit kasutama ka parteide ja arvamuse avaldajate kohta. Enne jõule kutsus näiteks raadios päevakommentaare tegev Juhan Kivirähk kõiki koostööd tegema.
Demokraatlikus riigis tehakse koostööd ainult rahva hüvangu nimel. Muidu ei tähenda see midagi muud kui teiste pilli järgi tantsimist, nagu kinnitab vanasõna.
Meie alles lapsekingades demokraatia puhul on niisugune alalõpmatu üleskutse ehk arusaadavgi, kuid see ähmastab valitsuse tegevust. Meie valitsus on mingite kirjutamata reeglite järgi üles ehitatud poliitilistest parteidest. Sügisel täitub sõjajärgsel põhiseaduslikul riigivõimul 20 aastat.
KUI ESIMESED parteid eristusid kas või mingil määral maailmavaate poolest, siis varsti ei osanud nad ka ise enam endal ja teistel vahet teha. Päris naljakas on, et ainsaks majanduslikuks erinevuseks on saanud isiku tulumaksustamise kord. Paar end parempoolseks pidavat erakonda nõuab muudkui tulumaksumäära alandamist, ehkki riigikassas raha napib, ja teised kaks riigikogu künnise ületanut raiuvad nagu rauda, et vaja on astmetega tulumaksu.
Üliliberaalset majandust viljeldes on suure osa tööinimeste palk surutud häbiväärselt madalale, nii et nad lasevad siit jalga. Madal tulumaks ei mõjuta õieti nende elujärge.
Ebaharilikult kõrge palgaga ametnikel, kes ei loo peaaegu mingeid väärtusi, võimaldab see kummatigi koguda priske tagavara, sest elutarbelised kulud on kõigil võrdsed.
Eesti majanduse riiklikul juhtimisel on takistused ees või tehakse midagi suisa valesti.
Töötute hulk on suur. Lihtsameelselt põhjendatakse seda tõigaga, et see olevat suur ka välismaal. Aga ülelahenaaber Soome võtab meie töölisi vabalt vastu ja võimaldab neile paariaastase töötamise järel koguni pensioni, mida me ei oska ettegi kujutada.
Väga inetu oli kuulda president Ilvese aastalõpuintervjuust lauset, nagu peaksid kõrgel järjel hooldust osutavad riigid selleks võlgu elama. Soome ja Rootsi küll kunagi võlakriisis ei ole sipelnud!
VANA-AASTA «POSTIMEHE» lisas annab ilma näinud diplomaat kirjanik Jaak Jõerüüt viimase aja tendentside valguses hinnangu kodumaisele elule. Teist nii vahedat vaatlust ei olnud ma aasta otsa lugenud!
Jõerüüt ütleb: «Eestis on vahetevahel üritatud kopeerida midagi, mis mõnes teises riigis on hästi õnnestunud. Aga riiklik kopeerimine kukub välja naiivselt. Või isegi ohtlikult, sest see viib tavaliselt tupikusse. Alati tuleb lähtuda sellest, et riigid ja rahvad ei ole kloonid. Ja iseolemise tähtsustamine, oma eluviisile kindlaks jäämine ja oma peaga mõtlemine on edu pandid.»
Miks peaksime tegema nüüd sellise valitsuse parteidega koostööd, kui enamiku inimeste elujärg ei ole 20 aasta jooksul paranenud?
Demokraatias peituvad tohutud võimalused on jäetud kasutamata. Seda on põhjustanud niinimetatud parempoolsed parteid oma liberaalse anarhia ja kombinatsioonideni soperdatud majandusega. Demagoogitsetakse isegi Milton Friedmani õpetusega ning just seetõttu ei saadagi kriisist jagu. Osavalt on sealt välja jäetud sõnad: «võrdsed võimalused kõigile».
Demokraatia süvamõõde on üksikisiku arvestamine. Kuulen juba kostvat vastuhääli, et kus kaks eestlast, seal ka kaks parteid, või et nii palju kui leidub inimesi, on ka arvamusi. See on demagoogia.
Kui raske töö tulemusena valminud seadus peab silmas rahva heaolu, on see kõigile vastuvõetav. Üksikute veidrike arvamusest sai vanastigi jagu küla ise ning näitas vastu olijale heatahtliku nöögiga koha kätte.
PIKA JUTU kokkuvõte on, et seadusi tehakse rahva hüvanguks. Meil kutsutakse selle asemel kõiki aina koostööle.
Me tammume paigal ja rahvas lahkub meie maalt. Praeguste parteidega ei jõua me kuhugi. Kõigepealt tuleb neil hakkama saada omateenitud rahaga, teha valimissüsteem inimväärseks ja muuta otsustavalt riigikogus esindatud saadikurühmade ettepanekute arvestamist: jõuda sinnamaale, et avataks sõna «demokraatia» sisu.
Alles siis saabub aeg, mil võime elada ja töötada sõpruses. Koostööd takistab põhjus, mis sai komistuskiviks juba Karl Marxile ja on meid saatnud tänini: inimesel on küüned enda poole.
Juttu sobib lõpetama Jaak Jõerüüdi mõte, et lõputu, igavene kasv, mida maailma valitsujuhid võimul püsimiseks üha lubavad, ei saa olla materiaalne, vaid ainult vaimne.
Kes oli see eestlane, kes õpetas meid saama vaimult suureks?