Sisukord
Sakala
Postimees

1. mail ümber Viljandi järve, sest teisiti ei saa

6 min lugemist
Orikale jõudes oli tuju üsna hea ja jooksu jätkudes läks meeleolu isegi paremaks. FOTO: Elmo Riig

Lõin mõttes käega patsu poole meetri kaugusel oleva Viljandi staadioni maratonivärava pihta ja hakkasin jooksma. Nii nagu ma olen seda teinud 1. mail 22 aastat järjest ja korra veel põhikoolipoisina. «Kullakesed, ma ei saa teisiti!» nentis nädal tagasi üks ligi 50 korda ümber järve jooksnud Viljandimaa mees, kui uurisin, kas ta tänavu ka kavatseb minna. Ja ma teadsin, mida ta tunneb.

Artikkel kuulatav
Postimees digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Mina teadsin, et ma jooksen 1. mail ümber järve juba märtsi keskel kui eriolukord välja kuulutati ja ümber Viljandi järve jooks suve teise poolde lükati, aga valisin selleks aja, mil teisi inimesi eriti näha polnud. Kui ma umbes 10.30 ajal järve äärde staadioniparklasse jõudsin tegi seal paar inimest soojendust ning üks suundus ringile. Väga rahulik ja üsna inimtühi oli see plats. Miski ei meenutanud seal tavalist 1. maid.
Ümber Viljandi järve jooks on minu elus olnud mingitpidi kogu aeg. Olid ajad, mil selle jooksu korraldustoimkonda kuulus minu isa, nüüd löön korraldamisel kaasa mina. On olnud ajad, mil ma olen olnud Sakala spordireporterina staadionil finišeerijaid ootamas ning 23 aastat, mil olen ise stardis olnud. Esimese jooksu tegin läbi 1987. aastal kui olin 11-aastane. Järgmise 1998. aastal ja sealtpeale pole ühtegi korda vahele jäänud.

02.05.2020 06.05.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto