Peidetud käsitöömaailm lammutamisele määratud maja keldris otsib uut kodu

75-aastane Tea Maranik sooviks, et käsitööring ei vajuks unustuse hõlma. Palju polekski vaja. Natuke ruumi mõnes pimedas keldris on senigi hästi kõlvanud. Foto: Elmo Riig

Poolteise kuu pärast kaob Viljandi ametite maja jäljetult maa pealt. Kaovad ka selle keldrisse peitunud hiiglaslik pangaseif, nurka puistatud priske rotimürgihunnik, millest näiks piisavat poole Midsomeri maakonna teise ilma läkitamiseks, ning pime soojasõlm, kuhu pressitud kangastelgede taga käsitööhuvilised naised on aastakümneid kauneid vaipu kudunud. Aga kangastelgedele oleks nüüd hädasti uut pelgupaika vaja.

Tea Maraniku ja ta sõprade väga hästi peidetud käsitöökuningriik on ametite maja keldris linna armust ja sentigi renti maksmata tasapisi toimetanud aastakümneid. Täpset kolimise aega ei mäleta keegi – millalgi kaheksakümnendate lõpus võis see olla, arvab Maranik.

Varsti kodutud kangasteljed