Sisukord
Paberleht
Postimees

Kriisiaja jackpot ehk Päev miljonivaatega privaatkontoris

5 min lugemist
Tööpost oli sätitud sedasi, et tuul selga ei puhuks, kuid silmade puhkamiseks meretriip kenasti paista oleks. FOTO: Üllar Priks

Olgem ausad, inimene on selline veider loom, et ega ta oma eksistentsi detailidega päris lõpuni kunagi rahul ole. Alles mõni kuu tagasi said paljud igatsevalt õhata, kui tore oleks olla iseenda peremees ja kodus töötada. Nüüd on nii mõnelgi see võimalus käes, aga juba on mokk pikk. Tahaks hoopis ringi liikuda, tahaks päriselt tööle minna. Aga mis sa teed, kui kontoriuks on lukus ning kohvinurgas valitseb kõrvulukustav vaikus? Siis tuleb leidlik olla.

Artikkel kuulatav
Postimees digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Olen minagi üks neist, kes võimaluse korral pigem koduõuel rüperaali lahti lööb ja uhkes üksinduses toksima kukub. Klaasseintega kuivas akvaariumides koosolekute pidamine ja kümne kolleegiga võidu telefonitorusse karjumine pole minu teema. Liiga palju müra, liiga palju informatsiooni, liiga palju sotsiaalset pungestamist. Aga ühel hetkel hakkad sättimise protsessist puudust tundma. Tahaks ometi ühel hommikul habeme ära ajada, dresside asemel midagi viisakamat selga tõmmata ja minna. Minna kohe nii, et pakid oma märkmikud, arvutid ja laadijad kotti, istud autosse ning sõidad punktist a punkti b. Kõlab täiesti jaburalt ja küllap läheb varsti üle, aga ma poleks elu sees arvanud, et võin pealinlaste peale kade olla, sest nemad saavad hommikul tund aega tööle sõita. No praegu paljud muidugi enam mitte, aga põhimõtteliselt, saate aru küll.

30.04.2020 05.05.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto