Sisukord
Paberleht
Paberleht

Ühest veekeskusest Viljandile ei piisa

4 min lugemist
Ando Kiviberg leiab, et ühest veekeskusest jääb Viljandile väheks. FOTO: Marko Saarm

VILJANDI JÄRVE hea tervis on ühtviisi oluline nii viljandlastele kui turismiettevõtjatele. Keegi meist ei soovi ju puhkust veeta veekogu ääres, kus elustik kärbub ja supelda ei kannata. Seepärast on järveäärse ala arendamise kavandamisel koostöö keskkonnaameti, muinsuskaitseameti ja valdkonna asjatundjatega esmatähtis.

Lugedes 22. aprilli Sakalast uudist selle kohta, et kohus on otsustanud Järve tänava äärse spaahotelli detailplaneeringu tühistada, tabas mind esimese hooga imestus, kas nüüd siis enam asjaomaseid ametkondi ja eriharidusega spetsialiste vaja ei olegi – kohtusüsteemis paistab erialateadmine olemas olevat. Võib-olla peitub siin siis riigiametite kokkutõmbamise võimalus?

Tunnistan sarkasmi ja jätame selle anarhistliku uitmõtte siiski sinnapaika. Teine küsimus, mis mind teadet analüüsides kummitama jäi, on vaidlejate argumendivaliku imetlusväärse nutikuse kohta. On irooniline, et paaril üksikisikul õnnestus oma erahuvisid kaitsta ühise hüve – keskkonna- ja muinsuskaitse väärtusi kaitstes. Vaidlejaid tuleb kiita nii nende leidlikkuse kui sihikindluse eest. Olen planeeringu vastustajate innukast looduse ja mälestiste kaitsmise tahtest liigutatud ning õnnelik, et saame neid tublisid inimesi edaspidi kindlasti näha kodulinna roheelu ja muinsuste kaitsmise eest võitlemas.

Palun selle sõbraliku pilke pärast andestust. Täiesti loomulikult ei meeldiks kellelegi meist, kui meie harjumuspärast koduümbrust hakataks ümber kujundama viisil, mis selle ilmet sootumaks muudab. On ka arusaadav, et vabas riigis võitleb igaüks oma õiguse eest kõigi seaduslike vahenditega. Ometi ei olnud planeeringu tühistamise vastu vaielnute eesmärk esimeses järjekorras vältida keskkonna- ja muinsuskahju, vaid hoida ära (või siis vähemalt edasi lükata) spaahotelli rajamisega kaasnevaid, kohalikule elanikule kahtlemata ebameeldivaid kõrvalmõjusid. Aga olgu, võit on võit. Nüüd tuleb selle kohtuotsusega sündinud uue olukorraga kohaneda.

PEAN TUNNISTAMA, et mulle isiklikult valmistas teatavat üllatust kaebajate seisukoht, otsekui ei oleks linnavõim kõnealuse planeeringu puhul piisavalt kohalike inimestega suhelnud või nende arvamust arvesse võtnud. Et kõnealune planeering sai algatatud minu linnapeaks oleku ajal, mäletan toonaseid asjaolusid üsna hästi. Meenutan, et kutsusime kohalikud elanikud mitmel korral aruteluks kokku juba pikalt enne planeeringueelnõu algatamist. Nendest kohtumistest on linnavalitsuses kindlasti alles ka protokollid. Arutelud olid minu mäletamist mööda asjalikud ja konstruktiivsed, meil ei olnud inimestega vastasseisu. Ettepanekuid kuulasime, vaidlesime ja võtsime võimaluse korral ka soove arvesse.

Tahan siinkohal ära õiendada teisegi ebakõla, mis mulle eelnimetatud Sakala artiklist silma jäi. See on seotud planeeringuala järve kaldalt eemale nihutamise põhjustega. Selle soovituse andsid linnavalitsusele keskkonnaameti esindajad. Vastasel juhul oleks tulevase hoone ala sattunud järve kaitsevööndisse, see aga oleks tähendanud kuluka ja aeganõudva keskkonnamõjude strateegilise hindamise protsessi läbitegemist, mille tulemusena oleks võidud ikkagi nõuda planeeritava ala kaldast kaugemale nihutamist.

Artiklit lugedes jääb mulje, justkui oleks kaldast kaugemale nihkumise otsus pidanud kaasa tooma automaatse strateegilise keskkonnamõjude hindamise. Rõhutan veel kord: linnavalitsusel oli toona keskkonnaameti, keskkonnainspektsiooni ja muinsuskaitseametiga suurepärane konstruktiivne koostöö. Meil oli kombeks asjatundjate ja ametnike nõu kuulata ja nende soovitusi järgida. On tõsi, et toona ei pidanud keegi Vikerkaare kinnistule veekeskuse rajamist lähiajal tõenäoliseks, ent selle võimalusega pikemas perspektiivis siiski arvestati.

MAAILMAS ON tohutul hulgal perifeerseid provintsilinnakesi, mille suurim mure on, et neil pole enam lootust. Noored lahkuvad ja ärisid pannakse kinni, sest ostjaid on üha vähem, väärikatest majadest saavad tondilossid ja mitte ainult äärelinnas, vaid ka linnasüdames. Viljandi võiks samuti olla üks neist miljonitest, kuid iga viljandlane teab, et meil on asjad õnneks mõnevõrra paremini. Jah, me oleme suurtest kaubateedest ja keskustest eemal. Jah, ka meie noored lahkuvad, ka meie rahvastik kahaneb. Aga siin on tööd ja leiba, siia tuleb noori ka tagasi, siin on kultuuri ja meelelahutust. Siin on elu. Üha enam.

Elava ja areneva linna eelduseks on võimaluste mitmekesisus. Viljandi suurim väljaarendamata võimalus on turism. Kõlab kulunult, kuid nii see on. Viimasel ajal (kui viirusega seotud ebameeldivused kõrvale heita) on arengud olnud väga rõõmustavad. Üks nägus ja mugav väikehotell on valminud, teine ehitamisjärgus. Korralik veekeskus järve kaldal on planeerimisel. Ennustan, et kuue-seitsme aasta pärast hakkab Viljandi turistide arvult Kuressaarele järele jõudma.

Linnas ööbijad ja puhkajad elavdavad meie teenusmajandussektorit, toovad rohkem rahvast meie kohvikutesse, restoranidesse ning teatri- ja kontserdisaalidesse. Nüüd võib mõni lugeja küsida: aga mis kohalikul elanikul sellest kasu on? Kõige otsesemat. Suurem tarvitajate arv toob turule rohkem pakkumist ja kohalikule elanikule juurde valikuvõimalusi. Rohkem vaba aja veetmise kohti ja mitmekesisust. Rohkem elu. Rohkem võimalusi muudab linna ka võimalikele võõrsilt tagasipöördujatele atraktiivsemaks.

SELLEKS ET VILJANDI elanike arvu kahanemine peatuks, on linna teadlik arendamine ja just turismivaldkonna arenguks võimaluste loomine lausa möödapääsmatu. Nüüd jõuame minu loo põhiküsimuseni. Kohus on otsustanud, et Järve tänava spaahotelli planeering tuleb tühistada. Äkki ei olegi siis Viljandile rohkem vaja kui üks veekeskus Vikerkaare asemele?

Võib-olla kellegi arvates sellest piisab, aga väga suure tõenäosusega siiski mitte. Turismi arendamiseks on Viljandi järve rand parimate väljavaadetega. Seal on õnneks küllalt ka linnale kuuluvat maad. Seepärast olen veendunud, et linnavalitsus ei tohi mingil juhul kõrvu lidusse lasta, vaid tal tuleb võtta kätte ja planeering nõuetega vastavusse viia. Teha ära vajalikud mõju-uuringud, vajadusel muuta ja kooskõlastada eritingimusi ning asi sihikindlalt lõpule tüürida. Vastasel juhul peatub järveäärse piirkonna arendus vähemalt inimpõlveks ja seda ei tohi Viljandi enesele lubada. Rõhutan ka, et linnaruum on kultuurmaastik ja eelkõige inimeste elupaigaks kujundatud keskkond. Seda põhimõtet ei tohiks linnaplaneerimisel unustada. Lisaks toonitan, et üksikisiku huvi ei tohi saada takistuseks linnarahva enamuse huvidele linna kui terviku arendamisel. Sedagi põhimõtet tuleb linna arengu kavandamisel meeles pidada.

Innustan linnavalitsust planeeringu puudusi kõrvaldama ja seda sihikindlalt lõpule viima. Küllap siis on tulevikus Viljandis suurepäraseid puhkeasutusi rohkem ja turismimajanduse edenemine annab linnale uue arengutõuke.

Soovin linnavalitsusele rahulikku ja kindlat meelt kodulinna arengueelduste loomisel. Viljandi tuleviku nimel.

Seotud lood
29.04.2020 02.05.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto