Loomulikult ma tahaksin, et koroonaviirus taanduks, ohutusmeetmeid leevendataks ning ma saaksin tagasi pöörduda normaalse elu juurde. Ma tunnen puudust oma igapäevasest rutiinist, kolleegidest, Sakala toimetuse siginast-saginast, oma sõpradest, kinost, teatrist, kohvikutest ja kõrtsidest. Sellest hoolimata leian, et minu tahtmine pole taevariik, ja eelistan isiklikku ebamugavust sellele, et viirus jälle tuule tiibadesse saab.
Päevakommentaar. Kas niigi leebeid meetmeid on vaja leevendada?
12. märtsil väljakuulutatud eriolukord paiskas paari päevaga meie harjumuspärase elu segi. Mina olen reegleid üsna tublisti järginud: kodust välja lähen harva, poes käin ainult siis, kui väga vaja, vahetut suhtlemist väldin, sõpru mul külas ei käi ning pesen ja desinfitseerin käsi, nii et nahk narmendab. Nuriseda oleks patt, sest mul pole lapsi, ma saan oma tööd kodust teha, mind pole koondatud nagu paari mu sõpra ega viidud miinimumpalgale nagu mõnd teist sõpra. Asjaolusid arvestades on mul kõik hästi. Aga kuus nädalat eneseisolatsiooni ja lakke vahtimist on mu ajud korralikult komposteerinud.
Ma tahan, et see lõpeks. Ma saan hästi aru inimestest, kes tahavad, et see lõpeks. Saan aru, et iga päev selle olukorra jätkumist tähendab uusi koondamisi, majanduslangust ja raskeid aegu ka Sakalale. Vastupidi populaarsetele vandenõuteooriatele ei saa ajakirjanikud ja meedia öö varjus kotiga sularaha poliitikutelt, vabamüürlastelt, reptiloididelt, tulnukatelt ega ka USA-s, Venemaal, Hiinas või Kuu tagumisel küljel elavatelt natsidelt. Me elame reklaami ja tellijate najal. Kui inimesed jäävad töötuks, võib ajalehetellimus olla üks esimesi asju, mille nad lõpetavad. Reklaamiga on aga majanduskriisi tingimustes eriti halvad lood.