Põllumehi ja maaettevõtjaid ei tohi jätta kriisi meelevalda

Helir-Valdor Seeder Foto: Marko Saarm

KOROONAKRIIS TABAS MEID nagu välk selgest taevast, aga selle vahega, et kui äiksehoog möödub mõne tunniga, siis koroonapuhangu tagajärg on majanduskriis, mis mõjutab tükk aega kõiki valdkondi, sealhulgas põllumajandust.

Praegune kriis näitas, et kui transport ei liigu ja kaubavahetust ei toimu, võivad riigid sattuda mõne päevaga katastroofilisse olukorda, kus ei ole elementaarseid elamiseks vajalikke tarbeid: ravimeid, isikukaitsevahendeid, toiduaineid ja muid esmatarbekaupasid. Hädas oli Euroopa tervikuna ja kõik riigid ühekaupa.

Aastaid on Eestis räägitud toidujulgeolekust ja isevarustatuse vajadusest. Põhiliste toiduainetega isevarustamise võimekus on Eestis olemas ja selle potentsiaali hoidmine on meile osa julgeoleku tagamisest. Turufundamentalistid, kes on seda eitanud ja loodavad katkematule kaupade vabale liikumisele, ei arvesta turutõrgete ja kriisidega, mis paratamatult meid aeg-ajalt kollitavad. Toidupuudus tekitaks paari päevaga kaose. Praegune kriis näitas, et sellised olukorrad on võimalikud, mitte lihtsalt teoreetilised õudusjutud.

Põllumajandus on pika väärtusahelaga ja enamasti aeglase käibekiirusega strateegiline valdkond, mille tähtsust ei saa mõõta osakaaluga sisemajanduse kogutoodangust. Lühiajalistest kriisidest tulenevate tagasilöökide taastamine võib võtta aastaid. Näiteks kriisi ajal tapamajja viidud või maha müüdud piimakarja taastamine võib võtta aastaid või isegi aastakümneid.

Isegi kahjumlikku tootmist ei ole kriisiolukorras võimalik päevapealt lõpetada, sest karja likvideerimine ei käi üleöö ja loomad vajavad iga päev talitamist. Lisaks mõjutab põllumajandus laialdaselt keskkonda ja sõltub ilmastikust ning see teeb tootmise veelgi riskantsemaks ja ebastabiilsemaks. Stabiilsuse tagamine, keskkonnahoid ja jõukohased toiduhinnad on põhjused, miks kõik riigid toetavad põllumajandust ja Euroopa Liit on kokku leppinud ühises põllumajanduspoliitikas.

PRAEGUNE valitsuskoalitsioon on hästi mõistnud toidutootmise olulisust ja põllumajandusliku tootmise eripära. Riigikogu võttis vastu lisaeelarve, mille alusel on põllumajanduse, kalanduse, toidutööstuse, aga ka laiemalt maaettevõtluse toetamiseks välja töötatud 200 miljoni euro suurune kriisiabipakett.

Maaelu edendamise sihtasutus (MES) on välja töötanud meetmed, et võimaldada ettevõtjatele juurdepääs lisarahale ning säilitada kriisi ajal ja järel tootmine ning konkurentsivõime. Pangast väljastatud laenude käendused, uued käibe- ja investeerimislaenud ning maakapitali meede peaksid toetama põllumajandustootjaid ja maaettevõtjaid laiemalt.

Maakapitali meetme puhul on põhimõtteline valik, kas rakendada ainult kriisi ajal raskustesse sattuvatele talunikele ja põllumajandustootjatele lühiajalist (3–5 aastat) riigi «ajutist maaostu» võimalust, kus tootjal jääks õigus maa fikseeritud tingimustel riigilt tagasi osta, või rakendada pikaajalist põllumaa kapitalirendi varianti. Võimalik on kasutada ka mõlemat. Siin on valitsusel oluline roll ja MES-il eriline vastutus nende meetmete õiglasel ja toimival elluviimisel.

EESTI põllumajandustootjate struktuur on väga mitmekesine: meil on füüsilisest isikust ettevõtjaid ning väikese ja keskmise suurusega talusid, aga ka väga suuri põllumajandustootjaid. Eestis nagu kogu Euroopas toimub põllumaade kontsentreerumine. Väikeste tootjate ja maaomanike maa läheb suurte kasutusse või omandisse. Eelkõige on see tingitud suurte ettevõtete paremast kapitaliseeritusest ja suuremast kasumlikkusest võrreldes väikeste peretaludega. Praktika näitab aga seda, et suured tootjad ja agrokompleksid liiguvad sageli välismaalase või põllumajandusliku tootmisega mittetegeleva isiku omandisse ja niimoodi läheb ka Eesti põllumaa väliskapitali või teise isiku omandisse. Sellega lahutatakse maaomand ja põllumajanduslik tootmine ning põllumajanduse toetusõigused liiguvad tootjalt maaomanikule. Selline olukord raskendab mõistlikku põllumajanduspoliitika rakendamist. Seepärast on oluline, millistel eesmärkidel ja kuidas kavatsevad Eesti riik ja MES rakendada maakapitali meedet – kas sellel on laiem eesmärk kui ainult kriisiabi ning kuidas vältida sellisel puhul riigi subjektiivset sekkumist maasuhetesse ja tagada võrdne konkurentsiolukord.

Eestis on väga palju eraisikutest metsaomanikke ja paljud talunikud on samuti metsaomanikud. Ka neile on riik otsustanud appi tulla. Riigikogu otsustas leevendada nende maksukoormust. Lisaks FIE-dena tegutsevatele metsaomanikele saavad edaspidi kõik eraisikutest metsaomanikud endale kuuluvalt kinnisasjalt raiutud metsamaterjali müügitulust (samuti Natura 2000 erametsamaa toetusest) maha arvata kokku 5000 eurot aastas. See muudatus peaks soodustama metsaomanikke oma metsasid majandama, mitte neid maha müüma. Seadusemuudatus on alaline ning jääb kehtima ka pärast eriolukorra ja kriisi lõppemist.

Hoolimata sotsiaaldemokraatide ja Reformierakonna vastuseisust on MES-i kriisiabipakett Eesti põllumeestele ja maaettevõtjatele ääretult vajalik ja igati põhjendatud abi. Me ei tohi jätta Eesti põllumajandustootjaid kriisi meelevalda olukorras, kus teised riigid toetavad oma põllumajandust mitmesuguste toetuste ja meetmetega. Eesti poliitikute kohustus on hoolitseda kodumaise tootmise konkurentsivõime säilimise ja toidujulgeoleku eest. See on kõigi Eesti tarbijate huvides.