Mina ja meie
KUNAGI SÜGAVAL nõukogude ajal, aastal 1972, ilmus ajalehe Edasi veergudel vestlus lugejaga teemal «Mina ja meie». See juhatati sisse lausega «Igas normaalses inimeses lööb kellel rohkem, kellel vähem välja tema mina». Ehkki meie riik on nüüd taas iseseisev, ei ole mina-inimesed meie hulgast kuhugi kadunud. Viimaste aastakümnete jooksul selles vallas asetleidnud muutuseks on oma ego kindlustamine rahaga. Astutakse abiellu rahaga, et pääseda selle kaudu lähemale võimule, kus on oma ego võimalik silmanähtavalt esile tuua. Liberaalne turumajandus ja sellega kaasnev pragmatismile omane mõtteviis annavad selleks suurepärased võimalused.
Pragmatism, mille teoreetilised alged said laialdasemalt tuntuks William Jamesi kaudu XX sajandi alguses, leidis oma väärika koha majanduses pärast 1930. aastate suurt majanduskriisi. Esialgu USA-s, kus see on seniajani põhiline majandust arendav jõud. Selles ühiskonnas on see tänini ka mina sünni põhiline tõukejõud, sest selle filosoofia põhimõte on, et kõik, mis on kasulik, on tõene. Tänapäeval peetakse pragmatismi kunagi eestlastele edu toonud praktilise tegevuse kõrgemaks vormiks. Sellele andis oma hinnangu juba 1939. aastal ajakirjas Akadeemia ilmunud artiklites Viljandis sündinud (1901) tuntud ja tunnustatud filosoof akadeemik Alfred Koort, kes oli mõnda aega ka Tartu ülikooli rektor (1944–1951). Tema arvates sünnitab selline praktilisele tegevusele lähenemise viis ainult küünikuid.
Tundub, et see aeg on meil nüüd käes. Tänapäeval laialt levinud korruptsioon ja rahapesu aitavad kaasa raha armastavate küünikute sünnile. Sellisele mõtteviisile rajatud maailmas on kogu meie rikkus ainult mõne protsendi mina-tüüpi inimeste omandis. Samal ajal on teada, et minata oleks saavutussport mõeldamatu, samuti teevad tavaelus karjääri põhiliselt mina-tüüpi inimesed.
MAAILM EI OLE teatavasti ainult must ja valge. Nii ei koosne ükski ühiskond ainult puhtal kujul mina- ja meie-tüüpi inimestest. Kui meie väike riik tahab olla kestev, peab ta koosnema valdavalt meie-tüüpi inimestest, kel on empaatiavõime ja kes hoolivad üksteisest. Mina-tüüpi inimene on võimeline hoolitsema kõige rohkem mõne teise eest. Tänapäev on meid koroonaviirusega proovile pannud. Praegune olukord lausa nõuab solidaarsust austavaid ja empaatiavõimelisi meie-inimesi. Meie ülesanne on luua meie-inimeste kujunemist soodustav ühiskond, kuid sellise ühiskonna loojad ei või olla oma egole tunnustust otsivad mina-tüüpi inimesed. Meie elu alus on koostöö, aga koostöö eeldab meie-tüüpi inimesi. Seda tõestab fakt, et suuremad teaduslikud saavutused on kollektiivse töö tulemus.
Praegune maailmapilt näitab selgelt, et kõige suuremat inimkahju on toonud pragmatismile rajatud riikide mina-ideoloogia, mille puhul kõik, mis on kasulik, on tõene. Nii läheneb koroonaviirusest tulenev inimohvrite arv USA-s teises maailmasõjas rindel langenute arvule. Seevastu on pandeemia tagajärjel surnute arv sotsiaalse turumajanduse või selle sugemeid rakendanud riikides, mis on omaks võtnud meie ühiskonna põhimõtte «Heaolu kõigile», suhteliselt tagasihoidlik. Sellega on selge piir tõmmatud Lõuna- ja Põhja-Euroopa vahele. Lõunasse kuuluvad sellised suure ohvrite arvuga, ahnusele rajatud ja suurte võlgadega riigid nagu Itaalia ja Hispaania. Nii et meie ellu on tunginud sotsiaalne meede, mis ei toeta laialt levinud põhimõtet «Rikkad rikkamaks».
MEIE-TÜÜPI ETTEVÕTTE alus on eelkõige meeldivas (hoolivas) keskkonnas ühistele eesmärkidele pühendatud tulemusrikas töö. Enne viimast suurt sõda oli selline ettevõtluse tüüp meil olemas, sellele pandi alus juba XX sajandi alguses. See oli ühistegevus, mida Eesti ühistegevuse ideoloog Jaan Tõnisson nimetas kõige demokraatlikumaks ettevõtluse vormiks, mis ühiste huvide nimel koondab kõige suuremaid rahvahulki ega ole üksiku äravalitu asi. Tõnissoni arvates peab ühistegevuse vaim ka ühiselulikult uuendama ja sotsiaalse rahu sihis edasi juhtima. Seetõttu vajab ühistegevus meie majanduses taastamist – enne okupatsioone hõlmas see ligi poolt meie majandusest. Selleks et meie väike riik tänapäeva ärimaailmas hakkama saaks, tuleb koopereeruda. Sellega on juba algust teinud teraviljatootjad, näiteks Kevili, piimatootjad, näiteks E-Piim, ja krediidiühistud, nende hulgas oma uuendustega turule tulnud Coop Pank.
Raskem on ühe mütsi alla saada kogu riiki. Selleks tuleks eeskujuks võtta Saksamaale pikka aega sotsiaalmajanduslikku edu toonud sotsiaalse turumajanduse põhimõtteid, nii nagu on teinud põhjamaised heaoluriigid. On üldteada, et suured ja väikesed laevad käituvad lainetuses erinevalt, seetõttu ei tohi väike riik endale lubada riskantseid eksperimente. See aga ei keela meil edukamatest eeskuju võtmast.
Sotsiaalne turumajandus on süntees isikliku vabaduse ning sotsiaalse õigluse ja turvalisuse ideaalist ning lõpptulemuseks peaks kujunema kõigi heaolu. Sotsiaalses turumajanduses on riigi ülesanne luua seaduslikud raamtingimused ja kanda vastutust nendest kinnipidamise eest. Vaba tegevus ja konkurents on need tegurid, mis tagasid kiire majandusliku tõusu pärast teist maailmasõda Saksamaal.
AKADEEMIK UNO MERESTE arvates taotleb hea majanduspoliitika võimaliku maksimaalse hulga inimeste rahulolu. Pikka aega ei olnud meil oma majanduspoliitikat, kuid oli aegade jooksul väljakujunenud talupojatarkus, mille põhilised märksõnad olid «kasinus» ja «rehnutt». Oma meie-riigi loomist peaksime alustama kogukonnaliikumisest, mis on edu toonud arenenud Kesk-Euroopa maades, sealhulgas Saksamaal. See aitaks meid vabaneda sellistest aegade jooksul omaks võetud pahedest nagu ahnus, riigivargus, kadedus ja korruptsioon. Alles pärast seda võime hakata rääkima meie-riigist.
Teada on, et väikesel riigil on avaliku sektori ülalpidamiskulud suhteliselt suuremad kui suurematel riikidel. Kahjuks ei ole meil sellest päris lõpuni aru saadud. Selle tõestuseks on, et kui avalikule sektorile lisandub mõni uus ülesanne või funktsioon, siis käitume kui rikas suurriik. Ratsionaalne oleks selline lisakoormus lülitada mõne allüksuse ülesannete hulka ja vajaduse korral maksta lisaülesande täitjale lisatasu või hüvitist tehtud töö eest. Meil on see probleem lahendatud uue allüksuse või uue kantslerikoha loomisega.
SIIN OLEKS MÕISTLIK meil eeskujuks võtta nõukogudeaegne ATK, agrotööstuskoondis, mille juhtimisstruktuur määrati kindlaks tolleaegse Tallinna tehnikaülikooli juhtimiskateedri juhataja professor Raoul Üksvärava abiga. Selle struktuuri kohaselt täitis valitsuse juhataja ühtlasi peavalitsuse juhataja asetäitja ülesandeid ja sai selle eest kõrgemat palka. Sellega vähendati vertikaalse juhtimise üks ülearune lüli. Nii on selline probleem lahendatud ka Euroopa Liidus, kus mõni volinikest täidab ühtlasi liidu komisjoni esimehe asetäitja rolli.
Majandusprofessor Raoul Üksväravat enam meie hulgas ei ole, kuid ta jättis endast maha hulga juhtimise põhitõdesid sisaldavaid raamatuid. Meil pruugib olla vaid usin õpilane. Kui me sellega hakkama saame, on kõik hästi.