Sisukord
Paberleht
Paberleht

Kärpehirm ehmatas puuetega inimeste organisatsioonid ära

4 min lugemist
Eesti pimedate liidu juhatuse esimees Jakob Rosin. FOTO: Mihkel Maripuu

LAUPÄEVAL JAGASID Eesti pimedate liit, liikumispuudega inimeste liit ja puuetega inimeste koda pressiteateid, kannustatuna murest oma organisatsioonide rahastatuse piisava jätkumise pärast. Sotsiaalministeeriumist puuetega inimeste organisatsioonide rahastamist vahendavale Eesti puuetega inimeste fondile saadetud kirjas seisis, et eriolukorra tõttu prognoositust hulga väiksem hasartmängumaksu laekumine toob kaasa hasartmängumaksu toetuste kärped alates käesoleva aasta kolmandast kvartalist.

Pressiteadetele järgnenud kommentaarides kinnitasid nii sotsiaalminister Tanel Kiik kui ka ministeeriumi sotsiaalala asekantsler Rait Kuuse, et ministeeriumil tegelikult säärast soovi ei ole ning seda, et puuetega inimeste valdkonna rahastust ei kärbita, on ministeerium nüüd ka fondiga toimunud kohtumisel lubanud. Sellegipoolest võib kogu teema tunduda kõrvaltvaatajale üpris segane. Millest siis nii äge reageering?

PRAEGU SAAVAD veidi rohkem kui 270 puuetega inimestega tegelevat organisatsiooni riigi toetust tänu hasartmängumaksule, millest laekuvaid summasid jaotatakse kultuuri-, laste-, eakate, teadus- ja noorteprojektide, spordiprojektide ning ka puuetega inimeste organisatsioonide tegevuse toetamiseks. Ent nagu ikka: kui suure toru juures kõik kraanid lahti keerata, võib juhtuda, et ühestki kraanist vett just ei purska. Nii on puuetega inimeste võrgustiku liikmete rahastus juba aastaid jäänud piirile, kus janu kustutada ei õnnestu, pigem suudame tagada, et meie tegemised päris kokku ei kuiva. Näiteks 2020. aastal kõigi 272 võrgustikus oleva puuetega inimeste organisatsiooni peale kokku ettenähtud toetus oli 1 090 000 eurot, mis teeb ühe organisatsiooni keskmiseks toetuseks 4007 eurot aastas.

Kahjuks vaid keskmiseks, sest reaalsuses leiame oma võrgustikust ühinguid, mille aastatoetus jääb sellest kõvasti väiksemaks. Põhja-Eesti pimedate ühing, millel on liikmeid üle 400, sai aastas kogutoetuseks kõigest 1300 eurot. Oleks kärpekäärid ka nendeni jõudnud, oleks 50-protsendilise vähendamise korral 1300 eurost aastas järele jäänud ainult 650. See on 58 eurot kuus.

TEISEST KÜLJEST on ühingu kanda huvitegevuste organiseerimine. Põhja-Eesti pimedate ühingust pärineb Eesti esimene pimedate teatritrupp Terateater. Ühingu lauatennisemängijad on tulnud rahvusvahelistel spordivõistlustel pjedestaalikohtadele ning hulk käsitööringe ja tegevusklubisid annavad paljudele nägemispuudega inimestele võimaluse üksteisega suhelda. Sääraseid ühinguid on laiali üle kogu Eesti – suuremates linnades ja maakondades, valdades ja saartel. Mitte ainult nägemispuudega inimeste eest võitlevaid ühinguid, vaid erinevaid puudeliike, harvikhaigusi ja erivajadusi esindavaid organisatsioone. Kõiki neid valdab ebakindlus. Praeguste teemade valguses küsivad paljud, miks on Eesti puuetega inimesed sõltuvad teiste eestlaste sõltuvusest – hasartmängust.

TÕSI, ENAMIK MEIST on õppinud hasartmängumaksust immitseva rahanire all siiski ujuma. Teenuste ja ringide, koolituste ja kogunemiste jaoks kirjutatakse aastas kümneid projektitaotlusi, et planeeritut kuidagi rahastada. Aga ka need allikad on eriolukorras kuivanud ning paljud ühingud olid juba enne saabunud kärpehoiatust sügavas mures, kuidas toimimist jätkata.

Rääkides telefonitsi oma ühingute juhtidega, ei kõla teiselt poolt just lootusrikkus. Ühe ühingu juht ohkas kärpevõimalusest kuuldes raskelt ja nentis kurvalt, et siis ei jää muud üle kui hakata inimesi ukselt koju saatma, sest 500 euroga aastas ei ole tõesti midagi teha. Hea, kui on veel uks, kust inimesi tagasi saata. Pärnu pimedate ühingu juht tõdes, et esitas küll projektitaotluse sooviga leida rahastust ühingu selle aasta tegevuste tarvis, kuid see lükati tagasi põhjendusega, et organisatsioon tegeleb meelelahutusega.

SÕBRAD, ME EI tegele meelelahutusega. Me tegeleme iga päev sellega, et suures ja muutuvas maailmas ühe haavatavama ühiskonnakihi, puuetega inimeste nina vee peal hoida. Kas olete märganud, et mõni spordisaal reklaamiks end kui täielikult ligipääsetavat ja kaasamismeelset? Või et mõni muusikakool kinnitaks: «Jaa, ka vaegkuuljad on meie juurde teretulnud.» Või pakuks mõni raamatupood müügiks punktkirjas raamatuid? Ei, meie ka ei ole märganud. Ja sellepärast polegi see meelelahutus, vaid püüd tagada kõigile võrdset ligipääsu teenustele ja toodetele, mis paljudele on igapäevased, teistele aga elus midagi erakordset. Meie võrgustiku organisatsioonid ei paku teenuseid ja lahendusi mitte ainult otseselt nägemispuudega inimestele, tegelda tuleb ka huvikaitsega. See tähendab sageli hulga riigi- ja eraettevõtetega suhtlemist, et teenused ja tooted saaksid ligipääsetavaks, seadusemuudatused ja määrused kaasavaks ning arengukavad kõiki ühiskonnakihte hõlmavaks. See tähendab tundidepikkusi koosolekuid, päevadepikkust kirjade ja infomaterjalide koostamist, nädalaid kestvaid analüüse. Sageli nädalavahetuste ja öötundide arvelt.

Ühe näitena ei ole ükski Eesti e-toidupood, rääkimata kojuveorakendustest, meie pingutusest ja teavitustööst hoolimata leidnud ressurssi oma teenuseid puuetega inimestele ligipääsetavaks arendada. Nii ei jää paljudel muud üle kui karantiinis viibides naabri või tuttava abi paluda. Muidugi kui naaber või tuttav üldse on – leidub ju ka neid, kes paluvad poest toidu toomiseks juhusliku taksojuhi abi, ehkki internet ja telefon on käeulatuses.

SEEGA TULEB ühingute ja liitude juhtidel olla lisaks kõigele eelnevale alati valmis vastama lakkamatult helisevale telefonile. Sest teisel pool on mures inimene, kes ei tea, kuidas käib internetipanga kasutamine ekraanilugejaga – panga klienditeenindus ei saanud isegi sõnast «ekraanilugeja» aru. Või siis soovib keegi lihtsalt oma muret kellegagi jagada.

Loodan, et mõistate nüüd, miks ehmusid paljud pisarateni, kui leidsid postkastist Eesti puuetega inimeste fondi palve vastata küsimustikule, mille eesmärk oli välja selgitada, kuidas organisatsioonid võimaliku, maksimaalselt poole väiksema rahastusega toime tuleksid. Ei tulekski. Nüüdseks on torm vaibunud ja teeme koos riigiga agaralt koostööd, et leida parimad lahendused kõigile. Lõppkokkuvõttes, ole sa puudega inimeste esindaja, riigiametnik või teatriringi juht, siin väikeses Eestis ei taha keegi olla tige ja kibestunud, vaid sõbralik ning valmis ühiselt lahendusi leidma.

«Mulle meeldib mu töö,» ohkas kolleeg ühest teisest suurest liidust laupäeva öösel kell pool kaks tooliseljatoele nõjatudes, kui olime lõpetanud järjekordse projektitaotluse kirjutamise. Olen nõus. Meile kõigile meeldib me töö. Sest kui rahaasjades praegu üldse milleski kindel saab olla, siis selles, et rikkaks saamise mõtetega ei tee seda tööd keegi.

Seotud lood
22.04.2020 24.04.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto