Pilk kahele kandidaadile

Anzori Barkalaja Foto: Elmo Riig

HAKATUSEKS PEAN välja tooma Viljandi kultuuriakadeemia sisulise missiooni – tema eneseks­olemise ja teistesse toimimise aluskoe. Kõige pikemalt, juba kultuurikooli aegadest, on akadeemias ajahambale vastu pidanud kohaliku haritlaskonna koolitamise, maa soola kasvatamise missioon. Akadeemiasse tulevad inimesed õppima kõikjalt Eestist ning nad on endiselt valmis minema ka elama ja töötama Tallinnast väljapoole. Selle hoiaku hoidmine pole naljaasi. Siia hulka kuuluvad kogukonna kooshoidmise ja eestvedamise ülesanne vastukaaluks ääremaastamise «paratamatutele protsessidele».

Eelnevaga haakub kaasaaitamine Viljandimaa arengule regionaalse kompetentsikeskusena, mis on kantud Pärnu kolledži direktori Garri Raagmaa teaduslikust mudelist ja Tartu ülikooli ettevõtluse professori Tõnis Metsa kohandatud ettevõtliku ülikooli kontseptsioonist.

Eespool nimetatut toidavad positiivne leppimatus oludega ja ettevõtlik vaim. Siinkohal tuleb muusika-, rahvusliku käsitöö või kultuurhariduse osakonna inimeste tegemiste taustalt – neist paljudele on ise töökohade loomine igapäevane normaalsus – eredalt esile etenduskunstide osakonna kauaaegse professori Kalju Komissarovi igakordne pöördumine alustavate tudengite poole: «Sõbrad, mitte keegi ei oota teid. Teid pole absoluutselt mitte kellelegi tarvis. Teie ülesanne on ennast vajalikuks teha.»

Neljas lõim kannab mustreid, mis seovad omavahel aegade kestel ennast õigustanud ning uusi, kõrgtehnoloogilisi lahendusi, nii vaimse kui materiaalse ressursi plaanis. Siin võib välja tuua pärimusmuusika tõlkimist tänapäevastesse, ka noorematele põlvkondadele vastuvõetavatesse muusikaslängidesse. Aga ka otsast-lõpuni-ühe-meistri-tehnoloogia edasiarendamist tiražeerimise tasemele või puidukuivatamise kõrgtehnoloogilist mahutamist ühteainsasse merekonteinerisse. Materjali ja keskkonna säästev kasutus ning raiskamise vältimine kuuluvad kindlalt selle lõime kõige pikemate kiudude hulka, pikka minevikku välja.

Lõpuks ka pärimuse elususe hoidmine ja kasvatamine mis tahes uues olukorras, nii suure asjatundlikkuse kui tavakasutuse tasandil, on ülesanne, mida ei saa niisama lihtsalt kõrvale heita. Järjest rohkem on peresid ja suguvõsasid, sealhulgas akadeemia vilistlaste ja sõprade hulgas, kellele see on muutunud eluviisi osaks. Aga haridusinstitutsioonina pole peale rahvusülikooli ühelegi teisele põhiseaduse preambuli vaimu edasiketramist seatud.

JUKO-MART KÕLARI sotsioloogia ja kultuurikorralduse valda kuuluv hariduslik taust ning senine töökogemus annavad veenvuse, et (loome)ettevõtlusalase õppe, kompetentsikeskuse arendamise ja õppekavade projektipõhise lõimimise teema puhul ta teab, millest räägib.

Kultuuriakadeemia kõik peamised toimimisaluste lõimed on moel või teisel kaetud. Põhimõtteliselt võib teda kodutöö – senise arengukava ja missiooni endale selgeks tegemise eest kiita.

Sügavamale detailitasandile on Juko-Mart Kõlar läinud seal, kus ta ennast kodusemalt tunneb – kultuurikorralduse õppes. Siinkohal soovitaks siiski võtta ette seni tehtu, eelkõige algusajad, kui Peeter Põlluveer ja Tuulike Kivestu üldise õppekavareformi käigus kultuuriettevõtluse õppekava kokku panid ning Peeter Põlluveer seda mõnda aega vedada võttis. Isegi rahvusvahelise PEN-klubi liikmetest lektorid ei saanud vastu asjaolule, et tegu on kõrghariduse esimese astmega. Samuti pole seniajani pääsu asjaolust, et märkimisväärse osa lõpetajatest näppavad kohalikud omavalitsused arendusspetsialistideks. Tausta loovate spetsialiseerumissuundade kalliduskoefitsiendi mõju ning infokorraldussuuna äravõtmise laastav mõju on omaette teemad.

Kokkuvõttes on Juko-Mart Kõlari eelised konkurendi ees aastapikkune majasiseste elu aluste kogemine ning neile mõtliku pilguga altkulmu otsavaatamine. Kandvaks mõtteks on järskude liigutuste ja suunamuutuste vältimine ning värskelt tehtud muudatuste jälgimine ja hindamine enne, kui midagi uuesti muutma hakata. Samuti paistab selge signaal osakonnajuhtide tiimile toetumise kohta. Siit tunneb ära juhi sünnipärased vaistud ja omandatud kogemused.

HASSO KUKEMELK on panustanud oma akadeemilisele taustale haridusasutuste juhtimise valdkonnas reaalteaduste konkreetselt aluselt. Seetõttu näeb tema taotlustes selgelt fookustatud üheksat eesmärki, mille saavutamine on perioodi lõpuks mõõdetav ja hinnatav. Märgid majas seni tehtuga või üldse majarahva oma olemasolu mõtestamisega tutvumisest puuduvad. Seetõttu pole eriti võimalik akadeemia olemasolu õigustuse pinnalt midagi kommenteerida.

Detailsemas vaates unustab ka Hasso Kukemelk uurida ajaloolist mälu, et vältida jalgratta leiutamise piinu. Võrreldes Juko-Mart Kõlariga ei piirdu see paraku ühe lõikega, vaid on läbiv. Näiteks eesmärgis suurendada koostööd Kirde-Eestiga lõikab ta ajaloost välja selle, et mitme õppekava, eriti dubleerimise tähe all äravõetud õppekava «Huvijuht multikultuurses keskkonnas» vilistlased pole efektiivne ja keskmisest eestlasest riigitruum elavjõud mitte ainult Kirde-Eesti asutustele, vaid Narva kolledžile endale. Elusas eestikeelses ja -meelses keskkonnas õppimist ja isiksusena arenemist ei korva ükski kampaania.

Uue kvaliteedina õppejõudude professionaalsuses rõhutab Hasso Kukemelk teadustöö sisseviimist ja arendamist. Siin on kaks kohta, mis võivad kaasa tuua traumeeriva komistamise. Kuivõrd akadeemia tegevusvaldkonnas on kandval kohal kaunid kunstid, on koostöös sama profiiliga kõrgkoolidega välja töötatud ning haridus- ja teadusministeeriumi ametlikult omaks võetud tunnustatud loov­isiku ja rahvusvaheliselt tunnustatud loovisiku positsioon, mis vastavad laias laastus magistri- ja doktorikraadile. Samuti on nii õppetöös kui õppejõudude professionaalses arengus juba rakendatud koostööd ülikooli teiste üksuste ning Eesti teadusasutustega semiootika, etnoloogia, rahvaluuleteaduse, majandusteaduse ja ühiskonnateaduste suunal. Seega hakataks lahtist ust jalaga lahti lööma, kultuuriakadeemia inimeste hingeuksed käivad aga üsna kergelt nii sisse- kui väljapoole.

ELAN SOOJALT KAASA mõlema juhipretendendi piiramatule optimismile akadeemia rahamurede lahendamisel.

Võiks uurida Jaak Allikult ja Enn Siimerilt, kuidas peideti riigieelarves seda rida, millega renoveeriti peahoone ja rajati juurdeehitis. Võiks küsida Jüri Männistelt, kuidas käis haridus- ja teadusministeeriumi kolm päeva enne aastavahetust vabastatud eelarvetüki realiseerimine muusikamajaks, ning Tonio Tamralt, mis imega see lõpuks valmis ehitati.

Väike professionaalne saladus: kõrgemaid jõude kuni ministeeriumideni välja huvitab ainult see, et kultuuriakadeemiaga poleks probleeme, kaasa arvatud rahaga kaasnevaid. See kass peab oma kõhutäiteks hiired ise püüdma ning väike alustass koorega tubli töö eest tuleb pigem erasektorist. Selle tõdemuse taustal on näiteks piinavalt valus, et etenduskunstide visuaaltehnoloogia õppekaval lasti robootika ning ­3D-printimise ja CNC-tehnoloogia suund enne hingusele, kui Cleveron Viljandisse kohale jõudis ja kõrgkoolipartnerluse järele vaatama hakkas.

Teine võimalus suurema raha ligi saada on rahvusvahelistesse võrgustikesse pääseda. Aga redeliks pole mitte pelk üliõpilas- ja õppejõuvahetus, vaid arvestatav partnerlus toote- ja teenusearendusprojektides. Soovitatav oleks sihtida selliseid kooslusi, mille vedurid on võimelised Euroopa Komisjoni kabinette ja koridore tuulutama.