Sisukord
Paberleht
Paberleht

Vaba mõte. Pole esimene rodeo

2 min lugemist
Triin Loide FOTO: Triin Nuut

Ma olen milleniaal. Põlvkondi on muidugi keeruline määratleda, eriti globaalses kultuuriruumis. Nii et kas läänemaailmas käibele läinud määratlus aastatel 1981–1996 sündinud inimeste kohta meil kehtib, jäägu targemate, kultuuriteadlaste otsustada. Leian aga, et praegu umbes 30-aastaste põlvkond – need, keda me kodumaiselt laulva revolutsiooni lasteks kutsume – vastab neile tingimustele küll.

Artikkel kuulatav
Postimees digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Milleniaale on aastaid mõnitatud, sõimatud ja süüdistatud ning heidetud meile ette impulsiivsust, pealiskaudsust, edevust ja sotsiaalsust, aga eriti just Eesti ja muu idabloki milleniaalide saatus on tegelikult olnud koperdada ühest majanduskriisist teise. Mitte avokaadod, Instagram ja Facebook ei defineeri meie põlvkonda, vaid krooniline rahapuudus ja lootusetus tuleviku ees. 90. aastad Nõukogude Liidu lagunemise järel majanduslikku kaosesse sattunud Eestis polnud lapsepõlveks just kõige lõbusam aeg. Kui palju laps sellest kõigest aru sai, aga häguselt on meeles uudised tulistamistest Lasnamäel ning räämas Viljandi kesklinn, kus igalt poolt vaatas vastu okastraat: ühelt poolt paistsid koloonia müürid, teisel pool oli sõjaväebaas. Üsna hall ja trööstitu. Meeles on, kuidas lapsed klassiekskursiooni ajal Tallinna Stockmanni kaubamajja viidi umbes sellise suhtumisega, et «Imetlege, maakad!».

17.04.2020 21.04.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto